Hädine ja saamatu hädavares
Täna tegelen ma tundega – saamatuse tundega, hädisusega. See tunne on mul kõris ja ei lähe enam alla. See tunne paneb mul kõhus keerama. Ma ei taha seda tunnet tunda. Ma ei taha. Ma tahan hoopiski selle endast võimalikult kaugele lükata. Ma vihkan saamatuid inimesi. Ma ei kannata virisemist ja hädaldamist. Miks? Sest see on […]
“Kapist välja hüpand hipi”
Just, mina olengi kapist välja hüpand hipi. Võib vabalt olla, et see on lihtsalt mingi uus eluperiood mu elus. Keskeakriis? Kui see selline välja näeb, siis võtan selle kriisiasjanduse avasüli vastu. Ma tunnen ennast täna täieliku hipina. Esmalt sellepärast, et allkorrusel räuskavad (no ma ei oska seda kuidagi teisiti sõnastada ja seda üldse mitte halvas […]
Võtan ennast tagasi
Just, ma võtan ennast tagasi kõikjalt, kuhu ma ennast laiale jaotanud olen. Ma võtan ennast tagasi: kiituse saamise vajadusest vajadusest olla vajalik soovist teistele meeldida kohustusest olla ideaalne ema, abikaasa, tütar, õde, sõber pidevast olukordade analüüsimisest kahtlemisest vaid ühe võimaluse nägemisest, […]
Lähedus
Lähedus – lähedal olemine. Arvasin, et lähedus on iseenesest mõistetav. See tekib ja on. Et see on kogu aeg meiega. Lähedus teeb lähedasemaks. Lähedusevajadus on meile sünniga kaasa antud. Paar esimest eluaastat on klammerdumise instinkt meie ellujäämiseks vajalik. Ma sõltume. Aga täna ma tundsin, et lähedus ei olegi nii iseenesest mõistetav. Ma võin terve elu […]
Eluterve isekus
„Vajadus olla vajalik“, – ma pidasin seda oma supervõimeks. Mulle meeldis olla vajalik, mulle meeldis organiseerida ja teha kõike teiste jaoks. Selle all oli soov olla vajalik. Kust see pärit on ja miks mul seda vaja on? Miks mul on vaja olla vajalik? Niisama käed rüpes kodus istumine ja teleka vaatamine, sellel ajal kui abikaasa […]
Kirg
Ma armastan iseennast sellena, kes ma olen. Ja kōik see, mida ma teen, on see, mida ma teen. Mitte piisav, vaid see, mida ma teen. Sōna piisav vähendab tegemise vōlu ja ma lihtsalt jumaldan tegemist. Mul on sada tuhat ideed-päriselt ja kuskil paar kuud tagasi tahtsin ma neid kōiki korraga teha. Ja siis tekkiski endal […]
Kelle lapsed need on?
Kui kiire meil siis ikkagi on? Mul ei ole aega. Mul ei ole selleks aega. Märkasin mingi hetk, et ma ei jõua ära oodata, millal lapsed suured on ja välja kolivad, et siis saabub see õnnis minu aeg. Mäletan selgelt oma sugulase lauset, kes noorelt lapsed sai: „Gedi, tee ka nüüd lapsed, et siis saame […]
Kontrollifriik
Mina, Gedi Põder, olin kontrollifriik. Enam ei saa öelda, et olen, sest see teema koorub kiht kihi haaval minus lahti. Kontroll on andnud mulle eelnevalt turvatunde. Kui ma kõike kontrollin, siis ma tean ette ja ei pea kaose ja ebamugavustega tegelema. Asi, mis selle teema juures kõige, ma isegi ütleksin hirmuäratavam on, ilmutas ennast viimasel […]
Olla keegi
Istun vanematekodus oma vendade toas ja märkan, et ma olen ümbritsetud medalitest ja karikatest. Tunnustused, ajalehe väljalõiked, parim see ja teine. Korraks taban ennast mõttelt, et miks minu toas ei ole autahvlit minu raamatu “Õpetaja. Otse ja ausalt kohta” kohta. Ja siis korraga, põmaki, uks läks lahti. Ja see lugu, mida ma hetkel siin kirjutan […]
Kindel „JAH“
Täna sai täpselt aasta, kui ilmus minu esimene raamat: „Õpetaja. Otse ja ausalt“. Sellel kuul saab täpselt aasta, kui olen olnud ettevõtte omanik ja juht. Kas kõik on läinud nii nagu ma seda ette kujutasin? Vastus on kindel „EI“. Kõik on läinud, ma isegi ei tea, kas vastupidi, aga pööraselt. Esiteks on mul tunne, et […]