„Vajadus olla vajalik“, – ma pidasin seda oma supervõimeks. Mulle meeldis olla vajalik, mulle meeldis organiseerida ja teha kõike teiste jaoks. Selle all oli soov olla vajalik.
Kust see pärit on ja miks mul seda vaja on? Miks mul on vaja olla vajalik?
Niisama käed rüpes kodus istumine ja teleka vaatamine, sellel ajal kui abikaasa õues kasvuhoonet kokku paneb, oli minu jaoks võimatu ja ma isegi ütleksin füüsiliselt valus. Taipasin, et ma saan seda teha veidi aega ja siis hakkan köögis lauda koristama, et näidata: „Vaadake, ma teen ka ikka midagi, ma olen vajalik“.
Kas vajalik olemine annab meile väärtuse?
Mis saab siis kui ma enam vajalik ei ole? Kui ma lihtsalt olen ja teen seda, mis tunne on ja mida ma teha tahan. Mis siis saab?
Mina ütlen hetkel selle kohta eluterve isekus. See on see, mida ma õpin ja milleni ma täna 37.-aastasena jõudsin.
ISEKUS.
Olla isetu on minu jaoks olnud väga kerge. Aitan, toimetan, olen teiste jaoks olemas. Aga see tähendas alati ka teised endast ettepoole seadmist.
Eluterve isekus annab aga võimaluse hetke ja pilku isendasse. Mida mina tahan? Mitte, mida meie tahame? Millist elu, kaaslast, tööd, kodu, palgasummat, välimust mina tahan? Mitte mida ühiskond või keegi teine ütleb.
Ma tunnen, kuidas on aeg saada võrratult võrreldamatuks elutervelt isekaks.
Eheee, jeee kohe selle peale!
