Eneseväärtus.
Ennast väärtustada ja väärtuslikuna tunda tundub ju lihtne. Miks see siis tegelikult nii raske on?
Teiste eest hoolitsemine, teiste jaoks olemas olemine on ju elementaarne. Miks siis enda jaoks olemine seda ei ole?
Kas selleks, et ennast väärtuslikuna tunda, tuleb vastata teatud kriteeriumitele? Kes neid nõudmisi esitab? Kes?
Hästi palju räägitakse tänapäeval läbipõlemisest. Et inimesed põlevad läbi, põletavad ennast läbi. Päris hull ju tegelikult, et me ise põletame ennast. Viimase vindini pingutame ja siis „põmaki“ – pikali. Et kui ise endale aega pikali olemiseks ei võta, siis surutakse jõuga maha.
Nii intelligentne on ikka see inimese keha ja ma tunnen, kuidas me tegelikult täielikult alahindame seda/teda. Tõmmata keha viimasele piirile on justkui normaalsus, et eks ma siis pärast põen ja parandan.
Pean, pean, pean. Üks, teine ja kolmas asi vajab tegemist, aga mis hinnaga.
Elame ühiskonnas, kus väline on millegipärast tähtsam kui sisemus. Aga mis kõige hullem, me ise lubame endaga, oma kehaga, nii käituda.
Hetkest, kui keegi (või me kõik) ütleme stop, olukord muutub. Ja muutused on kiired, kui muutumise võimalikkusesse uskuda.
ON ENESE VÄÄRTUSTAMISE AEG.
On aeg ennast alati ja igavesti esikohale seada, mida iganes keegi teine või väline ütleb.
Sest mitte keegi teine ei tule ega peagi tulema meid päästma. Päästmist vajab vaid ohver, kes ennast ise vanadesse mustritesse pidevalt kinni haagib.
Igaüks vastutab ise enda eest.
Ja just nüüd täna, siin selles hetkes, on aeg võtta täielik vastutus oma heaolu, tasakaalu, õnne ja rahulolu eest.
