Hirm mu sees mind appi hüüab.
Ta mind alla suruda nüüd püüab.
Ta tahab teada miks ja kuidas.
Ta tahab nii, et kõik on paigas,
sest hirm ju muutust väga kardab.
Kõik uue minus maha laidab.
Ta ütleb : „Ära mine veel!
Kõik ohtlik on sul tee peal ees!“
Hirm hoiab kinni nii kuis jaksab.
Mind ängis hoides ta kätte maksab.
Ta paneb endas kahtlema,
ennast materdama ja halvasti kohtlema.
Ta tuleb just siis, kui soovin hüpata.
Ta ei taha mind edasi lükata.
Hirm enda sisse tahab pugeda
ja sõnu mulle peale tahab lugeda.
Ta ei hooli, et ma soovin muud.
Ta ei taha, et ma pruugin suud.
Aga mina enam nii ei soovi.
Ma isegi aru saada ei proovi.
Kui hirm on kohal, siis ma tunnen.
Just nii suikub ta igavesse unne.
