SelgePilk

ISE

„Sul on king vales jalas.“

„Sul on king vales jalas.“

„Sul on king vales jalas.“

 

Kui seda lugeda, kas tekib tunne, et ma saan ise sellega hakkama, et king oleks õiges jalas.

Minul tekib tunne, et ma ei saa sellega mitte kunagi hakkama. Mitte kunagi.

Miks öelda lapsele, et tal on tossud vales jalas? Miks öelda seda veel siis, kui ta ise ennast väga mugavalt tunneb? Kas me täiskasvanud arvame, et laps ei tunne ära, kui tal ebamugav on? Või arvame, et me teame paremini.

Mis siin taga on? Kas kellelgi on piinlik, kui lapsel on tossud vales jalas või pluus tagurpidi?

Kellel?

Teate, minul mitte ja seda tänu minu kolmesele Lennale.

Hetkest, kui ta hakkas ise jalanõusid jalga panema olen mina vait olnud. Täiesti vait.

Kuidas ma saan talle öelda, pärast seda – kui ta on 10 minutit pusserdanud, et täna kingad ise jalga panna – et need on valesti. Et see, mida ta teeb, on vale. Et see, mida sa ISE teed, on vale. Kelle mõttes või suhtes vale?

Kui palju see, kui ma nii ütlen, talle indu juurde annab edaspidigi ise tegutseda.

Iseasi muidugi, kui ta ISE küsib, kas pluus on õigetpidi, siis saan talle seletada, et tavaliselt on silt selja peal.

Ta tahab ise proovida ja endale sobiva variandi leida. Ja mida saan mina öelda, kui tema jaoks on täna õige variant: vasak toss paremas jalas ning parem toss vasakus jalas.

ISE on tegelikult nii võimas ja me peame võtma aja, et lubada sellel ise´l võimalikkuseks saada.

Üks teema on aga küll, mida ma veel lapsevanemana selgeks saanud ei ole ning, mida ma nagu ei usu, ja see on lause: ”Mul ei ole külm”.  Aga ma tean, et see jōuab peagi mullegi kohale 🙂

  • All Posts
  • Uncategorized
Less is more?

Kas on see tõesti nii? Või on hoopis nii, et meid on õpetatud vähem tahtma. Et rohkem tahta pole ilus.…

error: Content is protected !!
0
    0
    Ostukorv
    Teie korv on tühioTagasi poodi