Isetegija, mitte abistaja.
Just. Lenna on siia ilma sündinud isetegija, algatajana.
Ma ei saa öelda, et oi kui tore, et mul on üks abiline juures. Lenna teeb ise, ise valib ja otsustab. Tegutseb ise, ilma suunamise vajaduseta. Nii nagu kindel “jah” on jah, on tema puhul ka “ei” alati kindel ei – kompromissideta, sest ta teab, mida ta tahab ja kuidas ta seda tahab.
See viimane on meie elu kindlasti keerulisemaks (kui selline asi üldse olemas on) teinud. Teistpidi on ta meile – täiskasvanutele – õpetanud, kuidas endas päriselt kindel olla.
Juba pikemat aega ütleb Lenna kõikidele inimestele, just kõikidele, ka nendele, kellega tal on esmane kokkupuude: “Ma armastan sind”. Ta ütleb seda ka siis, kui ta just emos näpule 6 ōmblust saanud on. Nii, et terve arsti kolleegium õhetab naerusuil.
Olen aeg ajalt mõelnud, kas see on ikka iga kord vajalik, need kolm sõna.
Aga teate, on küll, sest armastust ei ole mitte kunagi liiga palju.
KÕIK ON ARMASTUS.
Seda siia kirjutades kõlab õuest batuudilt laul “Põdral maja …” ja seda 6 teisemelise ühisesitlusena. 🙂
Just nii isetegijad toimivadki, piirideta, üldsust ja norme ignoreerides. Lastes endal olla nemad.
