SelgePilk

Kelle lapsed need on?

Kui kiire meil siis ikkagi on? Mul ei ole aega. Mul ei ole selleks aega. 

Märkasin mingi hetk, et ma ei jõua ära oodata, millal lapsed suured on ja välja kolivad, et siis saabub see õnnis minu aeg. Mäletan selgelt oma sugulase lauset, kes noorelt lapsed sai: „Gedi, tee ka nüüd lapsed, et siis saame 30ndate alguses jälle oma elu elama hakata.

Kas vahepeal, kui lapsed on väiksed, see OMA ELU siis seisab?

Kellele ja miks me neid lapsi siis saame?

Mina jõudsin aastakese tagasi „oma eluga“ punkti, kus ma unustasin päeva jooksul oma 3 aastase isegi sülle võtta. Ma unustasin teda hoida, nagu nõud, koristatud toad, sõbrannadega jalutuskäigud ja töö oleks tähtsamad. Oma aeg …, jah iseendale, aga … . 

Ka siinkohal on piiri tajumine oluline. Tühi vanem ei suuda lapsele turvatunnet pakkuda ja just see on lapsevanema kõike SUUREM ülesanne – TURVATUNNE. Aga on vanemaid, kes on kogu aeg tühjad, vahet pole kui palju nad seda „oma aega“ saanud on. 

Siinkohal tuletangi meelde (eelkõige iseendale), et mina olen need lapsed vabatahtlikult saanud, mina vastutan.

Aegajalt (kui laste möll suureks kisub) kõlab seltskonnas küsimus: „Kelle lapsed need veel on?“ Kui varem ma kõkutasin kaasa, et tõesti mingid võõrad räuskavad lapsed on siin, siis enam see mulle naljakas ei tundu. „NEED ON MINU LAPSED,“ – kõlab selgelt ja konkreetselt minu hääl. Nali naljaks, aga milline laps soovib, et selline küsimus tema kohta ja veel tema vanemate suust kõlaks. Mina igaljuhul mitte.

Jah, minu lapsed on nõudlikud, jonnakad, kangekaelsed, ise´tajad, trotslikud, aga nad on ka siirad, hellad, südamlikud, hoolivad, taibukad, mängulised, hea huumorisoone ja sooja südamega. Need on minu lapsed.

Ja mitte ükski (ja päriselt mitte ükski) asi – ei töö, trenn, kodu – ei ole enam mitte kunagi nendest tähtsam. 

Mina valin hoida, kallistada, sügavalt armastada. Ma valin läheduse. 

See ei tähenda, et siia juurde ei kuulu piirid, sest ka need on lapsevanema enda vastutada.

Tean, et oma südame avamine ei ole kunagi kerge, sest see võib tähendada, et ma saan haiget. Hetk tagasi kõlaski pahameelekisa: „Emme, ma ei ole enam sinu sõber“.

Aga ma avan täielikult oma südame sellele piiritule, kontrollimatule, ehedale, puhtale ning võimsamale armastusele, mis siin maailmas on – oma laste armastusele.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mõistsin ükspäev, et ma olen endale/endasse võtnud uskumuse, et „Perekond on kohustus“.

 

Kohustus?! Mõelge, milline on selle sõna sisu. Päris hirmus ju tegelikult. Me ju teame, milliseid tundeid kohustused meis tekitavad. Mitte just kõige meeldivamaid – trotsi, ängi, tüdimust, soovimatust, tahtmatust ja isegi viha. 

 

Jah pere ja lapsed on suur vastust, aga selle vastutuse olen ma ise valinud, see tähendab, et mina vastutan eelkõige selle eest, et mina oma loodud peres õnnelik oleksin. Just, MINA!


  • All Posts
  • Uncategorized
Less is more?

Kas on see tõesti nii? Või on hoopis nii, et meid on õpetatud vähem tahtma. Et rohkem tahta pole ilus.…

error: Content is protected !!
0
    0
    Ostukorv
    Teie korv on tühioTagasi poodi