Olen hakanud kuulama.
Kuulama seda, kes räägib?
Mida ta räägib ja miks ta räägib? Ma kuulan. Mis on tegelikult selle loo taga peidus?
On hetki, kui minuga räägib kadedus. „Miks temal on ja minul mitte? Miks tema saab ja mina mitte?“ Porin, torin, õelutsemine. Märkan, et olen sattunud järjekordselt võrdlemise piiravasse rõngasse.
On hetki, kus minuga räägib ebakindlus. „Mis mina? Mina küll ei oska ega tea piisavalt.“ Tean, et see on illusioon, sest endasse uskumine (mitte ebakindluse jutuga kaasa minna) saab teoks hetkest, kui ma seda otsustan. Siin ja kohe. Täna.
On hetki, kus minuga räägib ohvrimeelsus. “Ma olen nii üksi. Miks mina üksi selle kõigega hakkama pean saama? Kus on abi? Miks keegi mind ei mõista, ei toeta, ei armasta?“ See jutt on nii kaval ja nii peidetud, et võib isegi uskuma jääda. Ma tean ju, et ma pole mitte kunagi üksi. Hetkest, kui ma ise ennast armastan, muutuvad ka värvid minu ümber.
On hetki, kus minuga räägib tänulikkus. „Olen sündinud siia riiki, nende võimaluste ja inimeste keskele. Mul on imeline kodu, pere, sõbrad.“ Seest on soe ja õnnis.
On hetki, kus minuga räägib uhkus. „Ma sain hakkama. Ma tegingi selle ära. Ma julgengi. Vauu, sina tegid selle ära.“ Uhkus ikkagi ei aja upakile. Uhkuse väljendamine tõstab mõlemat osapoolt.
On hetki, kus minuga räägib ärevus. „Appi, mul ei ole selleks aega. Ma pean selle enne valmis saama. Mis siis, kui see ei saagi valmis? Mis siis, kui see on vale valik?” On olemas võimalused ja kui üks nendest on juba valitud, siis on see alati õige.
On hetki, kus minuga räägib mängulisus. „On tantsu aeg. Mina olen kaelkirjak, kes sina oled? Siit tuleb üks suur dinosaurus. Emme, sa oled täitsa imelik“. Valin igas hetkes selle imelikkuse. Nali ja naer tervendab.
On hetki, kus minuga räägib lõputu kahtleja. „Kas ma saan ikka hakkama? Kas see on ikka õige? Mis siis, kui see ei tasu ennast ära? Äkki on miski, keegi parem? Tavaliselt on kahtleja ka kõige suurem kahetseja.
On hetki, kus minuga räägib andestaja. „Pole hullu. Seekord nii. Järgmine kord läheb paremini. Ma andsin endast kõik.“ Aga siinkohal on üks konks. Tihtilugu hüppab andestajaga kampa ka ebakindlus, kes ütleb pole hullu järel: „Sa ei olegi seda väärt ja sa ei suudagi seda teha.“ Selline kooslus pisendab ja tõmbab kössi.
On hetki, kus minuga räägib rahulolu. „Nii hea on olla. Mina olen mina. Ma armastan ennast ja oma keha. Mul on kõik olemas.“ Tasakaal.
Need kõik hetked on lubatud. Täiega lubatud.
Täpselt nagu inimestega meie ümber, et me saame ise valida, kes seal on, on ka selle jutustajaga meie sees. Me saame ise valida, millist juttu uskuda ja millise puhul delete nuppu vajutada.
