Ma armastan iseennast sellena, kes ma olen.
Ja kōik see, mida ma teen, on see, mida ma teen. Mitte piisav, vaid see, mida ma teen. Sōna piisav vähendab tegemise vōlu ja ma lihtsalt jumaldan tegemist.
Mul on sada tuhat ideed-päriselt ja kuskil paar kuud tagasi tahtsin ma neid kōiki korraga teha. Ja siis tekkiski endal selline peata kana ringi tuhisemise tunne. Et justkui teen kõike ja mitte midagi korraga. Mingis mōttes tundsin ma, et ma olen kadunud. Ja siinkohal aitas mind stopi tegemine. Paus. Hingetõmbepaus (ja see kestis 2 kuud :)). See aitas asjadel settida. Küsisin endalt, mis on teema, mis mind hetkel kõige rohkem tõmbab-kui gravitatsioon. Teema, mille peale ma muudkui iseeneslikult mõtlen. Teema, mis on äge ja sütitav. KIRG.
Ideede küllus on pidevalt meie ümber, aga see ei tähenda, et me pea ees nendesse kõigisse sukelduma peame. Ja siinkohal ei ole valesid valikuid (ma jumaldan seda viimast sõnapaari), vaid on kindel otsus ja valik kuulates enda sisetunnet. Jagasin paar kuud tagasi oma kunagise klassivennaga (tsau Hardi) 5. klassis juhtunud lugu. Meil oli klassiõhtu ja tema, kui meie klassi üks popim poiss, võttis sellel päeval just mind tantsima. Vauuu, usun, et see andis minu enesekindluse kasvule tugeva tõstva hoobi. Soe tunne. Tema jaoks väike asi, minu jaoks üüratult suur. Nii, et marss kõik iseendana tegema “väikeseid asju”, mis teiste jaoks (ja tegelikult ka enda jaoks) on meeletult suured.
