Lähedus – lähedal olemine.
Arvasin, et lähedus on iseenesest mõistetav. See tekib ja on. Et see on kogu aeg meiega.
Lähedus teeb lähedasemaks.
Lähedusevajadus on meile sünniga kaasa antud. Paar esimest eluaastat on klammerdumise instinkt meie ellujäämiseks vajalik. Ma sõltume. Aga täna ma tundsin, et lähedus ei olegi nii iseenesest mõistetav. Ma võin terve elu lähedust otsid, otsida kedagi, kes mulle seda pakub. Selle leides aga võin ma ikka ennast üksi tunda. Miks nii? Sest ma ei oskagi (osanud) sügavat lähedust vastu võtta.
Ma ei teadnud seda. Olen ju terve elu olnud inimeste inimene. Mulle meeldib olla seltskonnas, mulle meeldib jagada, kuulata, olla kuuldud. Aga kõik see on pinnapealne osa. See on justkui mask. Mida ma siis kardan, miks mul seda maski vaja on? Sest, kui inimene on mulle liiga lähedal, siis ta näeb päris mind ja äkki ma siis ei meeldi talle. Et selle all on siis hirm, et mind ei võeta tõelise minana vastu.
Sügavamale vaadates tunnen justkui igatsust. Minu vend sündis, kui ma olin neljane. Ema rääkis, et sellest hetkest alates sain ma kohe nagu suureks. Sain ise oma asjadega hakkama. Aga hetkel mõtlen, kas ikka sain või minult justkui eeldati, et ma saan hakkama, sest olgem ausad kohu tähelepanu läheb ju beebile. Aga lapse lähedusvajadus ei kao ju kuskile.
Oma lastega astusin vist samasse ämbrisse, suurem saab ju ise hakkama. Ma olen sellest teadlik ja võtan teadlikult aega, et teda kallistada, kuulata, teda lihtsalt hoida, talle silma vaadata. Ja tänu sellele, õpin ma ka ise. Õpin uuesti lähedust vastu võtma, ilma müürita, filtrita. Lasen endale lähemale, lähte kohta, lähedale.
Lähedus …
