Kas on see tõesti nii?
Või on hoopis nii, et meid on õpetatud vähem tahtma. Et rohkem tahta pole ilus. Tihti kõlab lause :”Ole rahul sellega, mis sulle on antud.”
Aga ma ei taha sellega rahul olla. Mingis mõttes on see minu jaoks kui paigalseis. Oled nii valinud, nii otsustanud – nüüd ole rahul. Justkui arenguruumi ei olegi. Aga kas ma siis ei võigi oma otsust muuta, oma valikut muuta?
Jaa, pean tunnistama, et just selle järgi olen ma elanud. Justkui kui ma tahan vähem, siis ma võtan vähem ruumi ja ei ole tüliks. Päris hull ju. Elada oma elu nii, et ma vähem ruumi võtaksin.
Ei enam, enam see ei toimi. Mul on ruumi juurde vaja. Või isegi enam mitte seda, vaid mul mul on lõputult ruumi.
JAH, mina tahan rohkem.
Tahan tööd, mida ma armastan (nagu seda kirjutamist siin hetkel – ja kuna ma jumaldan seda, siis ma saadan sulle hetkel suured kallistused, sest ma saan ja tahan).
Ma tahan rohkem raha, sest ma tahan, ilma et ma seletama peaks.
Ma tahan rohkem reisida, sest erinevate maade elu-olu on minu jaoks lummav ja INIMESED, just, inimesed erinevates maades on lummavad ning meeletult inspireerivad.
Ma tahan rohkem tasakaalu iseendasse, et ümbritsev müra mind aina vähem mõjutaks.
Ma tahan nautida nö väikeseid hetki, mis tegelikult on suured. Ma tahan rohkem naerda, kiikuda, rabas ujuda ja ritsikalaulu kuulata. Tahan rohkem kallistada, vaadelda ja lihtsalt olla.
Tahan rohkem kogeda kirge ja kohalolu kõigis oma elu osades.
Ma tahan seda kõike, ilma selgitamise ja põhjendamiseta.
Ma tahan, sest MINA tahan, mitte selleks, et ühiskond ütleb või sellepärast, et nii on kogu aeg tehtud.
Ma luban endal rohkem tahta ja just see paneb mind väärtustama seda, mis mul hetkel on. Sest ma tean, et võimalustel ei ole piire.
Ja kui ma olen piiritu, siis on ju KÕIK võimalik.
