Taipasin täna, et terve oma elu olen ma kellelegi aru andnud. Ja hetkel tunnen, kui tüütu ja isegi ahistav see on.
Terve elu anname me aru oma vanematele ja vanavanematele. Kus sa oled? Miks nii käitud? Mida sõid? Mis hinded on? Mida oma eluga peale hakkad? Millal lapsed saad? Kuidas sa nii hakkama saad? Miks sa nii valid? Miks sul aknad pesemata on ja kraanikauss nõusid täis? Lõputu jada.
Pool oma elust anname aru oma abikaasale/elukaaslasele. Kuhu sa lähed? Mis kell tuled? Miks nii ütlesid? Miks sa selline oled? Kaua sul läheb? Millal sa valmis oled? Mida täna teeme? Kes prügikasti välja viib? Millal puhkama läheme? Mis õhtusöögiks on? Tahan üksi olla.
Terve oma lapsepõlve anname me aru õpetajatele. Mis on vastus? Miks nii selle ülesande lahendad? Kelleks tahad sa saada? Miks sul töö tegemata on? Millal tuled järgi vastama? Miks sa nii halvasti käitud? Mida sa ütlesid, ma ei kuule sind? Miks sa nii vaikselt räägid? Lõputud piirid, aega pole ja pidev kontroll.
Siis annad sa veel aru oma lastele. Miks? Aga miks? Ja miks? Miks? Miks? Miks? Miks? Mis kell söök valmis saab? Kas sa pissid või kakad? Miks issid tööl käivad? Mis kell on? Millal me reisile lähme? Miks ma seda osta ei või? Hingamispaus puudub.
Ning veel ka tööandjale on vaja seletusi. Miks nii tööd teed? Kuidas veel paremini saaks? Äkki on viga sinus? Mis on sinu arengukohad? Milles oled tugev? Plussid, miinused? Kellegi teise pilli järgi tantsimine.
Kes on see eelnev, kes just sellises toonis seda kõike näeb?
Ohver. Elu ohver. Just ohver on see, kes elu vanglas elab. Trellide taga vaid piire ning kontrolli näeb. Kes ei mõista, et mitte keegi teine ei saa tema eest hingata. Kes pigem poeb üksi pimedasse urgu kui sirge seljaga asjadele otsa vaatab.
Ohver, elades minevikus või tulevikus, lubab ajal enda üle kontrolli võtta, justkui olevikul ei ole mingit väärtust.
Teised on ju alati need lollid ja miks keegi mind ei aita, ei märka, ei taha.
Ja minu osa siin mängus, sest elu on ju mäng, on seda tüütut ja ahistavat tunnet endas märgata. Just märgata mitte samastuda.
Sest kui on valida, kas varjus elav lõputult halisev ohvrimeelsus või läbi seinte minev elunautlejast piiravate mustrite purustaja, siis mina valin igal juhul viimase.
Ja seda teen ma ka täna, homme ja terve oma ülejäänud elu, sest lõppude lõpuks on kõik ikkagi valikute küsimus.
