“Oleks oodanud midagi mahlakamat.”
See on lause, mis kōlas minu loomingu kohta. Seal oli teisigi arvamusi ja hinnanguid, aga kuna ma sellele väga ei keskendunud, siis siinkohal ei tule need mulle enam isegi mitte meelde.
Mu vend on professionaalne jalgpallur ja ta tegelikult hoiatas mind, kui õelad või isegi räiged võivad inimesed olla. Nii, et ma tegelikult juba teadsin seda avalik olemise “varjukülge”.
Olen igati sõnavabaduse ja arvamuste paljususe poolt, aga ikka ja jälle üllatab mind, kuidas inimesed elavadki teiste mahladest.
Klats ja kōmu, draama. Asi, mis mind enam ammu ei tōmba ja väga vist pole kunagi eriti tōmmanud, seetōttu ei tasu seda ka minu loomingust otsida.
Ma peangi selle nüüd kōva häälega välja ütlema: ”Mind ei huvita teiste inimeste elu.”
Vōōraste elu jätab mind täiesti külmaks. Oma inimestele elan ma täiega kaasa, aina enam hinnanguvabalt, sest igaüks oma päriselt oma ōnne sepp. Mida asja on mul arvata, kui absoluutselt iga inimene on ainulaadne. See ju tähendab, et ka valikud elus on täiesti erinevad.
See, mis mulle ei meeldi on teise jaoks ülim nauding.
On inimesi, kes kogu elu pasa sees siplevad ja teisigi üritavad iga hinna eest sinna tōmmata.
Mina ütlen siinkohal: “ Aitäh, aga ei soovi”.
Ja siis on inimesed, kelle sära on kaugele paista. Kes ei arva, vaid elavad. Kes magnetina teisi inimesi ligi tōmbavad. Kes hoolivad ja armastavad.
Elu on ikka huvitav. Just enne selle teksti kirjutamist helistas mulle üks võõras inimene, kes küsis luba, et minu teos ühele konkursile esitada. Whaaat?!
Igasuguse toote vōi teenuse tarbimisega on ju tegelikult nii, et inimene saab täpselt seda, mida ta on sellel hetkel vōimeline vastu vōtma. Ja tihtilugu jääb see pinnapealseks, sest endasse vaatamine nōuab julgust.
Rohkem sōnu polegi vaja.
