„Milleks?“ on küsimus, mis kõlas minu koolituse „Tööga seotus hirmude ületamine“ kohta.
Esimene tunne, mida ma tundsin oli viha ja ebakindlus.
Esimene mõte, mis mulle pähe tekkis oli, et äkki tõesti on see liiast, et äkki inimesed ei ole selleks valmis, äkki ei ole mina valmis.
Teistpidi hetk hiljem mõistsin, kui tänulik ma selle küsimuse eest olen.
Saingi aru, kuidas SEE on just SEE, mida ma täiega teha tahan, kuidas need koolitused avavad nii mind ennast kui seal osalejaid.
Mina olen valmis.
Inimesed on valmis.
Ja mis kõige ägedam, et selle hetkelise viha ja ebakindluse all, mis tänulikkuseks kujunes, oli hoopiski üüratu enesekindlus ja kindel teadmine ning selgus.
JAAA, SEE ON SEE, MIDA MA TEEN.
„Milleks“ küsimuse peale tekkis mul korraks ka mõte vastata: „Aga miks mitte?“
Õnneks haarasin sõnasabast kinni.
Ma ei põhjenda, ega seleta mitte kellelegi oma loomingut.
Sest mul ei ole seda vaja.
Sest ma tean, et mina (minu enda olek ja energia) on see, mis inimesi minuni juhatab.
Eile lõppes minu läbi viidud koolitus iseenesliku kallistamisega tiimiliikmete vahel.
Ja lause, mis kõlama jäi oli „Aitäh, et lähendasid meie kollektiivi.“
Selleks siis, kui ikkagi millalgi „milleks?“ küsimusele vastust peaksin otsima.
