Kui palju me tegelikult piirame ennast sellega, mida meile on õpetatud uskuma?
Lenna küsis ükspäev midagi ja ma hetkel isegi ei mäleta mida. Minu abikaasa vastas talle selle peale midagi, justkui ainuõige tõe vääriliselt. Ma jäin hetkeks mõttesse ja ütlesin Lennale: „Kahtle kõiges, mida sulle öeldakse ja kuula ennast“. Ma isegi ei tea, kust kohast just sellel hetkel see lause tuli.
Meid tegelikult ei ole õpetatud kõigepealt iseennast kuulama.
Meid on õpetatud kuulama oma vanemaid, vanavanemaid. Koheselt kõlab minu peas lause: “Vanematele vastu ei vaielda“. Meid on õpetatud kuulama kasvatajaid, õpetajaid, õppejõude.
Meid on õpetatud kuulama poliitikuid, arste. Ehk siis meid on õpetatud kuulama kõike välist. Meeletult põnev avastus on see minu jaoks.
Aitäh armas Kätlin jagamast, kuidas sa oma armsalt väikeselt Retilt küsid, millist lutti ta täna soovib (hetkel kui Reti veel sõnaliselt vastata ei osanud:)).
Ongi, meil on alati valikuvõimalus. Me oleme lihtsalt unustusse vajunud, hoiame vanast kinni, sest see on nii turvaline.
Enne teisi tulen alati mina.
Mina alles avastan seda tõelist mina.
Mina olen pidevas muutumises.
Mina olen iga päevaga minam ja mul pole aimugi, milline mina ma homme olen.
Ja kui põnev see nii on. See mina.
