„Mis siis, kui ma teen midagi sellist, mis tõmbab „teistes“ hirmud ülesse ja ma kaotan need teised?“
Just see on olnud viimased pool aastat teema, millega ma olen viimse keharakuni silmitsi seisnud.
Ja teate … . See on olnud meeletult raske.
Hirm, kedagi kaotada või mitte enam kampa kuuluda, on minus alati olnud. Seda ennasthävitavalt, ennast pisendaval noodil.
Mis siis, kui mitte keegi ei tahagi minuga enam koos olla? Mis minust siis saab?
Kui tuli avalikuks, et ma annan välja oma esimese raamatu – „Õpetaja. Otse ja ausalt“ – ei vaadanud minu mentor (vähemalt senimaani olin ma nii temast arvanud) mulle enam isegi mitte otsa. Mul oli tunne, nagu päevapealt oli saanud toetajast minu vaenlane. Keegi, kes eelnevalt oli sõber, kaasteeline, minu inimene, tekitas nüüd minus tunde, et ma olen nähtamatu.
Just see nähtamatuna tundmine paneb mind ennast materdama ja üksikuna tundma.
Sellel hetkel mõistsin selgelt, et nii enam edasi ei saa, see pole eluterve ja jätkusuutlik muster, millest kümne küünega kinni hoida.
Täna on minu ümber vähem inimesi kui eales varem, aga nad on MINU INIMESED. Päris minu inimesed.
Nad on toetava sõnaga kohal, kui olen nukker ja õnnetu.
Nad on kohal siis, kui enesehaletsus võimust võtab ja kõige õigem on mulle „panniga vastu pead virutada“.
Nad on kohal, et koos päikesetõusuga rabajärve sulpsata.
Armastan seda, et nemad armastavad mind, just sellisena nagu ma olen ja see paneb mind armastama neid, just sellisena nagu nemad on.
Minu inimesed!
Musid, kallid, õhupallid.
