SelgePilk

Minu mees

Täna kirjutan ma oma abikaasast. Ma tean, et selline „asi“ ei meeldi talle väga, aga mina usun, et ta on selliseid avalikustamisi täiega väärt.

Vähe on mehi, kes oma naist kätel kannavad ning talle kuud ja tähed taevast alla toovad, aga minu mees on selline.

Täna on meie 20. tähtpäev. Me oleme koos olnud 20 aastat. 20 AASTAT. Jummel, kuidas see nüüd siis juhtus või, kuidas see üldse võimalik on, kui ma ju ise ikka veel 25. aastane olen:).

Oii, see on olnud sõit Ameerika mägedel. Ma pole sellel raudteel küll kunagi sõitnud, aga usun, et see on emotsioonide rikas ja just selline on olnud ka meie kooskasvamine.

Aga jällegi pean tõdema, et ma ei vahetaks seda mitte kui millegi vastu ning ma ei teeks sellele teekonnale tagasi vaadates mitte ühtegi muudatust.

Tänu temale, oma mehele, olen ma just see, kes ma olen täna. Sellist tuge nagu tema mulle on pakkunud, ei kohta just iga päev. Ta on kohal. Ta on alati kohal, kas siis selleks, et mind hõljuvatest pilvedest alla tuua või selleks, et mul lihtsalt ümbert kinni hoida (hetkel kui ma seda kõige enam vajan).

Ja just see, tema toe vastuvõtmine, on olnud minu üks suurim õppimine. Moto: „Ma olen tugev maa naine ja saan ise hakkama“ oli mulle vist emapiimaga kaasa antud. Julgus oma mehele täielikult alistuda, ei ole tänapäeva maailmas just populaarne, aga just see annab võimaluse tunda nii nagu homset ei olekski.

Asi, mida ma temas kõige enam hindan on tema „kuues“ meel. On hetki ja olukordi, mis lahenevad iseenesest, sest ta teab, ilma, et me omavahel ühtegi sõna vahetanud oleks.

Ta on uskumatult hea südamega inimene, sõbralik, aus, meeletult hea huumorisoonega. Temaga on lihtsalt lihtne.

Ega see ei ole alati nii olnud, aga me oleme koos paika loksunud.

Aegajalt vaatame teineteisele otsa ja mõtleme, et kuidas need kaks tegelast (meie last) siia said, millal see veel juhtus. Aga just laste sünd on avanud meie suhte täiesti uued küljed ja toonud sügava austuse teineteise suhtes. Sest iga lapsevanem ju teab, et päevad pole vennad.

Rutiin ja iseenesestmõistetavus surub ikka aegajalt vaikselt sisse. Seetõttu oleme ka teineteise äratuskellad, sest ikka märkame, et oleme kõige tähtsamad ringid – iseendid ja meie kaks – jälle tahaplaanile jätnud. Ja siinkohal märkamisest lihtsalt ei piisa, tuleb kohe tegutsema hakata.

Ma tean, et see MEIE, ei saa mitte kunagi valmis ja olen selle teadmise eest üdini tänulik. Sest kui meil täna on juba koos nii, nii hea, siis mis kõik veel võimalik on. Ja meie ongi päriselt aastatega paremaks läinud. Ja see ongi töö nagu öeldakse.

Nii, et käärime käised ülesse ja asume tegutsema, sest just siis saab kõik hea meile sülle kukkuda.

Armastan sind, mu musi!

  • All Posts
  • Uncategorized
Less is more?

Kas on see tõesti nii? Või on hoopis nii, et meid on õpetatud vähem tahtma. Et rohkem tahta pole ilus.…

error: Content is protected !!
0
    0
    Ostukorv
    Teie korv on tühioTagasi poodi