Mis siis, kui ma ei meeldi teistele?
Mis siis, kui teised ei võta mind omaks? Ei võta oma kampa?
Mis saab, kui ma muutun ja see ei meeldi teistele?
Mis siis, kui teistele ei meeldi minu raamat, minu koolitus, minu looming?
Mis saab, kui teised pettuvad minus?
Teised teevad ju nii, miks mina ei oska?
Kas ma pean tegema ka nii nagu teised?
„Teised“.
Need „TEISED“.
Ma ei tea, kes need teised on, aga nad justkui kogu aeg dikteerivad. Nad ütlevad, et ma ei meeldi ja teevad ebakindlaks. Ma ei tea, kus või millisel kujul need teised on, aga nad on kogu aeg kohal. Aeg-ajalt suudan ma nad tuvastada. Need „teised“ on pereliikmed, sõbrad, naabrid, tuttavad, aga enamasti on nad lihtsalt „teised“. Nad on justkui üks kogum, kellel ma lasen endaga „mängida“ ning, kes tahavad minu eneseusku vähendada.
Need „teised“ toovad alati kahtluse ja tõmbavad hoogu maha.
Need „teised“ on alati tulevikus ning panevad hirmu tundma.
Ja mis kõige naljakam (ja hetkel on mul suunurgad ülespoole), need „teised“ on minu enda välja mõeldud, minu kujutlus.
Kui ma ise oma väge nendele „teistele“ ära ei anna, siis neid ju pole.
Kui ma olen olevikus, mitte eelnevas ega tulevas, siis ei ole neil ju mitte mingisugust kaalu.
Siinkohal ütlengi: „Hüvasti!“
Ütlen alatiseks ja igaveseks hüvasti nendele „teistele“.
Kas siis teistega või ilma, MINA olen ju ikka MINA.
Mina teen nii nagu mina teen, sest mina olen mina ja nemad on nemad.
Ja kui mina olen mina, siis peaks olema ja on mul täiesti ükstapuha, kuidas või mida keegi teine teeb.
See muidugi ei tähenda, et siin ei ole kohta inspireerimiseks.
Aga just see igaühe MINA, teeb elu nii värviküllaseks.
