See on minu elu üks suurim avastus. Suurim muster, millele ma olen jälile saanud ja mis on mind terve mu elu meeletult mõjutanud.
See on muster, mis on minu suguvõsas põlvest põlve edasi kandunud, aga seda peidetud kujul.
Lause: „Aga mina sain ju ilma virisemata hakkama nendes ja nendes tingimustes“ on pidevalt kõlanud. Me kõik oleme uskunud, et see, kui me oma nõrka külge ei näita, on hoopiski tugevus.
Tegelikult ei julge me seda lihtsalt endale tunnistada. Me ei julge nõrgad olla.
Olen ennastki nende kangelaslugude taha peitnud, et mina ju töötasin täiskohaga ja tegin magistritööd samal ajal, et mida nad siin virisevad.
Mina ei julgenud nõrk olla, sest mida teised arvavad. Mida mu pere, sõbrad ja tuttavad minust arvavad, kui ütlen päriselt välja, et mul on täielikult kõigest kõriauguni. Et mul on kopp ees oma elust, oma lastest, koerast, aga eelkõige on mul kopp ees iseendast.
Mis mulje see minust jätaks. Gedi on ju alati see, kes on rõõmsameelne ja näeb kõiges head ning ei virise.
Tunnen, kuidas enesehaletsus ja ohvrimeelsus ligi hiilib. Aga ma ei poe peitu, ma vaatan sellele kõigele otsa. Ma vaatan nii sügavale, kui ma sellel hetkel valmis olen.
Just, ma ei olegi endale seda virisemist lubanud.
Nüüd luban ma nõrkust endal kogeda, ma luban seda endale tunnistada ja mis kõige tähtsam, ma võtan selle omaks.
Loomulikult ei tähenda see, et ma käin muudkui ringi ja halan. Aga, ma tahan siis, kui mul juhe koos on, seda ka tunnistada. Ma tahan selle välja öelda.
On muutuse aeg.
Ehitan hetkel üles oma impeeriumi ja see on meeletu nauding ja sigaraske. On vaheaeg ja ma olen lastega 24/7 koos. Ma tean, et ma teen selle ära, sest ma teen seda enda jaoks, aga ma JULGEN tunnistada, et see ei ole mingi lillepidu. Mu abikaasa on isegi öelnud, et tema nii ei saa, et tema jaoks ei ole töö tegemine sellistes oludes võimalik, võib-olla üks päev, aga mitte pikema perioodi jooksul.
Elu on ikka huvitav. Täiega huvitav. Nüüd ma tean, et nõrkus on lubatud. See on mulle lubatud. Ma ei pea seda häbenema või maha suruma, vaid ma ütlen selle välja.
Nüüd ma julgen välja öelda, et mul on vaja üksi olla. See ei tähenda, et ma olen halb ema või abikaasa. Hoopis vastupidi, see tähendab, et ma vastutan oma heaolu ja vajaduste eest.
Ja see vist ongi see koht, kus nõrkus hoopiski tugevuseks muutub.
