Mina tunnen, et mingis mõttes on see nagu käsk. Nii on ja nii peab olema. Aga kas austus ei ole mitte vastastikune? Kas austus tuleks ikka enne välja teenida? Kuidas on võimalik austada inimest, kes ennast ja teisi ei austa?
Näen aegajalt ikka, kuidas vanem generatsioon oma lapsed enda külge haagib ja nendega manipuleerib. Kuidas on võimalik austada inimest, kes soovib vaid, et teised tema pilli järgi tantsiks? Kas vanematele inimestele on siis kōik lubatud ja mina pean lihtsalt kuuletuma ilma, et mul vōiks olla asjast oma arvamus?
Allutamine ei meeldi kellelegi, aga austama peab. Kas tõesti peab asutama inimest, kes halvasti ütleb ja osava sõnamänguga mind vaid alla tõmbab. Laused: „tule siis ikka oma …….. vaatama“ ja „ma tegin ja panin ju sulle ja nüüd sa ei tulegi“…
Pärast vestlust sellise inimesega tunnen ma ennast väiksemana, hädisena, saamatuna. Tunnen viha, et lasin ennast mõjutada. Tahaks lausa karjuda.
Süüdlase tunne on see, mis paneb meid justkui kohustusest tegutsema. Et nii on olnud ja nii peab. Põlvest põlve on kohustusest oma sugulasi, vanavanemaid ja vanemaid külastatud. Vere maitse suus nende eest hoolitsetud. Ohvrina seda kõike lubades. Lubades endaga manipuleerida, halvasti käituda, aga suu on lukus.
Vanemat inimest tuleb ju austada, teha nii nagu tema ütleb. Aga kuhu jääb valikuvabadus?
Mul on õigus valida, millist inimest ma oma ellu soovin. See, et suguvõsa raske ketina mu jala küljes muudkui järgi lohiseb, on oma aja ära elanud. On aeg võtta vastutus. Vastutus oma käitumise ja sõnade eest. Sõnad teevad päriselt haiget. Need jäävad minu kehasse susisema, keerlema ja seda ennast hävitavalt. Ma reaalselt usun, et allutav sõnapundar kehas muutub haiguseks. Miks keegi sellest ei räägi?
Miks ma pean laskma kellelgi ennast hävitada? Ja siinkohal tulebki vastutus mängu. Mina vastutan oma elu eest, oma tunnete, mõtete ning sõnades eest. Mina vastutan selle eest, kes minu elus on ja millist elu ma elan. Ma tean, kuidas ma ennast tunda soovin. Ma tunnen oma piire, kust üle astuda enam ei saa.
Ja käigu kuradile see austus. Just!
Mina ei saa austada inimest, kes mind ei austa ja nii lihtne see ongi. Mul ei ole mitte ühegi vanema inimese suhtes mitte ühtegi kohustust. Austus ei saa olla kohustus.
Austus on aus, aus mõlema poole suhtes. Austades ennast on austuse tõstev säde silmist näha. Seda on näha. Ja just see on see, mis mind kedagi teist austama paneb.
