Ühel õhtul kujutasin ette, millised need minu tiivad siis välja näevad.
Et milline on nende muster, pikkus, värv ja ka seda, kuhu nad mind kannavad.
Minu tiivad. Minu unikaalsed tiivad.
Ja sinul on ju sinu ainulaadsed tiivad. Just need, mis kannavad sind hetkel sinna, kuhu sa oled valmis lendama.
Samas tunnetan ma oma tiibades ka mingit sellist maagilist osa. Seda osa, mida ma veel ette ei tea ja ei oska aimatagi.
Kui meil kõigil on oma enda tiivad – unikaalsed- , siis on ju tegelikult selge, et see teekond, mida me elus läbime või need kogemused, mis meil on, on ju samuti täiesti erakordsed.
Ka see, kuidas me oma lennul ümbritsevat tajume, on täiesti erinev.
Ja kui just nii seda võtta, siis pole ju mitte kellelgi teise kohta midagi öelda.
Kõik oleneb igaühe enda tiibade siruulatusest, müstilisest mustrist ja eelkõige sellest, mida oma tiibadega teha otsustatakse, sest tiibadega lennuvõimetud isendid on ju reaalsus.
