Kui keegi oleks mulle 5 vōi isegi 2 aastat tagasi öelnud, et ma kirjutan OMA elust raamatu ja, et ma hakkan ettevōtet juhtima, oleksin ma arvatavasti ta kukele saatnud.
Paar nädalat tagasi alustasin ma täiesti uut peatükki oma elus – täiskasvanute koolitajana. See oli minu esimene kord täiskasvanute mitte õpilaste ees ja, mis kōige veidram, see tundub mulle nii loomulik, nagu oleksin seda juba terve elu teinud.
Ma olen üle astunud oma suurimast hirmust esineda ja lasknud lahti “teiste” arvamuste pisendavast koormast.
“Mis siis kui`id” on kōik jäänud selja taha.
Mitte ükski “aga” ei ole mind peatanud.
Olen mugavustsoonist miljonite kilomeetrite kaugusel, aga ma olen minam MINA kui eales varem.
Ja nii lihtne on olla MINA. Ma tean, et see mina viib mind aina enam nö turvalisest välja. Isegi, kui see on hirmutav ja teeb ärevaks, siis tean, et just hirmu ja ärevuse taga on see ōnnis tunne, see elu, mida ma päriselt elada tahan.
Aga see tähendab ka kōigele, absoluutselt kōigele otsa vaatamist, sügavamalt kui eales varem, filtriteta ennast lahti koorides. Ja see on töö ning kohalolu, meeletu töö iseendaga. Ning kui ots on juba lahti tehtud, siis teisiti enam ei oska ega tahagi.
Tänu usule ja usaldusele on minu teel alati ōigel ajal ōiged inimesed: sōbrad, mentorid, kaasteelised.
Kui vaatan tagasi, siis vaid selleks, et aru saada kui vōimas see kōik on, kui vōimas ja julge ma tegelikult olen.
Kui vaatan edasi, siis vaid selleks, et mōista, et see, mis tuleb, ei ole lukus ja vōib juba homme hoopis uut nägu olla.
Hetkel sellele kōigele mōeldes tundub elu uskumatu, aga seda vaid seetōttu, et ma usun. Usun uskumatut, jäägitult.
