Mõistsin just hetkel (28.08.2022 kell 22.00), kuidas minu tütar Lenna on minu suurim vaimne õpetaja siin elus.
Seda kõike mõistes ma lihtsalt lahinal ulgusin, hoidsin seda tegelast süles ja lasin pisaratel voolata. Kui võimas ja suur võib üks väike inimene olla.
Nimelt on ta tõbine ja see tõmbab korralikult mul vana ohvrimustri ülesse – „Et millal siis mina“. Igipõline valu, viha, süütunne. Ja see (Lenna haigestumine) tuleb just siis, kui ma omadega nö mäel olen. Ta tulebki jälle näitama, kas ma olen ikka päriselt seal tipus. Kas see lipp, mille sinna lehvima olen pannud peab ka tugevamale tuulele vastu.
Hetkel mõistan, et ka mu poeg üritas 11 aastat tagasi mulle sama näidata, aga ju ei olnud ma siis kõigeks selleks veel valmis.
Aga nüüd olen ma kohal, täie tähelepanuga. Ma kuulan, vaatlen ja jälgin. Ja eelkõige ma TUNNEN, tunnen täiega.
Nii sügav on see tänutunne mu sees, et just need kaks imelist hinge on mind oma emaks valinud.
See, kuidas nad on mulle õpetanud, et „ei“ on „ei“ ja mitte midagi rohkem ega vähem, on minu üks suurim õppetund. Just tänu neile olen ma ei-ütlemise selgeks saanud nii, et silmgi enam ei pilgu.
See, et nad on mulle näidanud, kui vabastav on viha täiega tundmine, nii, et mitte midagi sellest minu sisse peitu ei jää. Padja tampimine ja karjudes kivi merre loopimine on uus normaalsus.
See, kui – „kas?“, „miks?“, „kus?“, „millal?“ – kõik ühte lausesse ära mahuvad, on ka mulle andnud julguse rohkem oma elult küsida ja tahta.
See, et: lõkkel küpsenud vahukomm teeb meeletut rõõmu; esimene öö telgis on korraga põnev ning hirmutav (aga see kedagi ei peata); et rohutirtsu hääle peale sssss öeldakse, on mind ennastki avatumaks, seiklushimuliseks hetkenautlejaks teinud.
Pilve tagant kiirgavat päikest koos imetledes kõlab lause: „Emme, see seal on ju pidu, pilvepidu“. Ja teate, ma võtan selle oma „pilvepeo“ siin ja kohe täiega vastu.
Armastan teid!
