“Pole hullu, pulmadeks saab terveks” on lause, mis mul ikka aegajalt jälle meenub. See on minu lapsepōlve lause. Mis justkui ōpetas, mind valu mitte tundma. Et valu tundmine on paha ja tuleb endast eemal hoida.
Kui ma enesekindlalt lausega:”Mul ongi suur valulävi” oma refleksoloogi juures olin, küsis ta kohe, aga miks? Miks sa valu ei tunne? Miks ma valu ei tunne?
Hetkel ma ōpin taas valu tundma, ennast kiht kihi haaval lahti koorides.
Miks me valu peidame? Miks mina valu peidan? Sest valu tundmine tähendab, et sa oled nōrk. Sest valu on hädavarestele, hädistele inimestele. See oli see, mida ma uskusin
Meile ju ōpetatakse juba koolis “paksu nahka “ kasvatama. Ära pane tähele, ära tee välja.
Aga kuhu jääb lause: ”Seisa enda eest! Sina oled kōige tähtsam.”
Mauri Dorbeku raamatut lugedes mōistsin ma, et ma ei ole endale isegi leina – hingevalu lubanud. Poole selle raamatu lugemise peal olin ma vannitoa pōrandal pikali maas ja röökisin nutta, sest see valu, mis kogu selle aja peidus oli olnud ( minu inimeste pärast, keda enam siin maises maailmas pole) oli lihtsalt nii, nii suur. Ja ma lubasin endal seda kogeda, häbi ja ebamugavust tundmata. Mäletan siiani onu lauset vanaisa matustelt: “Vōtame nüüd ennast kokku”. Kui palju valehäbi on ikka selle teemaga seotud.
Mina olen alati see vapra näo pähe tegija olnud. Aga just – ma olen olnud, ma olin.
Valu tundes ōpin ma taas ennast tundma. Mōistsin ükspäev, et kogu selle vapruse teema juures olin ma isegi oma südame oma laste jaoks kinni pannud. Et kui nad pole liiga lähedal, siis ma ei saa haiget, kui nendega midagi juhtub.
Täna olen ma oma laste kaisus (et see ei pea alati vastupidi olema) ja ma luban endal seda kōike tunda.
Tunnen, kuidas valu tundmine (mitte sellest eemaldumine) lōdvestab keha. Paneb energia voolama. Ja just siit saab tervenemine alguse.