Valu
“Pole hullu, pulmadeks saab terveks” on lause, mis mul ikka aegajalt jälle meenub. See on minu lapsepōlve lause. Mis justkui ōpetas, mind valu mitte tundma. Et valu tundmine on paha ja tuleb endast eemal hoida. Kui ma enesekindlalt lausega:”Mul ongi suur valulävi” oma refleksoloogi juures olin, küsis ta kohe, aga miks? Miks sa valu ei tunne? Miks ma valu ei tunne? Hetkel ma ōpin taas valu tundma, ennast kiht kihi haaval lahti koorides. Miks me valu peidame? Miks mina valu peidan? Sest valu tundmine tähendab, et sa oled nōrk. Sest valu on hädavarestele, hädistele inimestele. See oli see, mida ma uskusin Meile ju ōpetatakse juba koolis “paksu nahka “ kasvatama. Ära pane tähele, ära tee välja. Aga kuhu jääb lause: ”Seisa enda eest! Sina oled kōige tähtsam.” Mauri Dorbeku raamatut lugedes mōistsin ma, et ma ei ole endale isegi leina – hingevalu lubanud. Poole selle raamatu lugemise peal olin ma vannitoa pōrandal pikali maas ja röökisin nutta, sest see valu, mis kogu selle aja peidus oli olnud ( minu inimeste pärast, keda enam siin maises maailmas pole) oli lihtsalt nii, nii suur. Ja ma lubasin endal seda kogeda, häbi ja ebamugavust tundmata. Mäletan siiani onu lauset vanaisa matustelt: “Vōtame nüüd ennast kokku”. Kui palju valehäbi on ikka selle teemaga seotud. Mina olen alati see vapra näo pähe tegija olnud. Aga just – ma olen olnud, ma olin. Valu tundes ōpin ma taas ennast tundma. Mōistsin ükspäev, et kogu selle vapruse teema juures olin ma isegi oma südame oma laste jaoks kinni pannud. Et kui nad pole liiga lähedal, siis ma ei saa haiget, kui nendega midagi juhtub. Täna olen ma oma laste kaisus (et see ei pea alati vastupidi olema) ja ma luban endal seda kōike tunda. Tunnen, kuidas valu tundmine (mitte sellest eemaldumine) lōdvestab keha. Paneb energia voolama. Ja just siit saab tervenemine alguse.
Vanemat inimest peab austama?
Mina tunnen, et mingis mõttes on see nagu käsk. Nii on ja nii peab olema. Aga kas austus ei ole mitte vastastikune? Kas austus tuleks ikka enne välja teenida? Kuidas on võimalik austada inimest, kes ennast ja teisi ei austa? Näen aegajalt ikka, kuidas vanem generatsioon oma lapsed enda külge haagib ja nendega manipuleerib. Kuidas on võimalik austada inimest, kes soovib vaid, et teised tema pilli järgi tantsiks? Kas vanematele inimestele on siis kōik lubatud ja mina pean lihtsalt kuuletuma ilma, et mul vōiks olla asjast oma arvamus? Allutamine ei meeldi kellelegi, aga austama peab. Kas tõesti peab asutama inimest, kes halvasti ütleb ja osava sõnamänguga mind vaid alla tõmbab. Laused: „tule siis ikka oma …….. vaatama“ ja „ma tegin ja panin ju sulle ja nüüd sa ei tulegi“… Pärast vestlust sellise inimesega tunnen ma ennast väiksemana, hädisena, saamatuna. Tunnen viha, et lasin ennast mõjutada. Tahaks lausa karjuda. Süüdlase tunne on see, mis paneb meid justkui kohustusest tegutsema. Et nii on olnud ja nii peab. Põlvest põlve on kohustusest oma sugulasi, vanavanemaid ja vanemaid külastatud. Vere maitse suus nende eest hoolitsetud. Ohvrina seda kõike lubades. Lubades endaga manipuleerida, halvasti käituda, aga suu on lukus. Vanemat inimest tuleb ju austada, teha nii nagu tema ütleb. Aga kuhu jääb valikuvabadus? Mul on õigus valida, millist inimest ma oma ellu soovin. See, et suguvõsa raske ketina mu jala küljes muudkui järgi lohiseb, on oma aja ära elanud. On aeg võtta vastutus. Vastutus oma käitumise ja sõnade eest. Sõnad teevad päriselt haiget. Need jäävad minu kehasse susisema, keerlema ja seda ennast hävitavalt. Ma reaalselt usun, et allutav sõnapundar kehas muutub haiguseks. Miks keegi sellest ei räägi? Miks ma pean laskma kellelgi ennast hävitada? Ja siinkohal tulebki vastutus mängu. Mina vastutan oma elu eest, oma tunnete, mõtete ning sõnades eest. Mina vastutan selle eest, kes minu elus on ja millist elu ma elan. Ma tean, kuidas ma ennast tunda soovin. Ma tunnen oma piire, kust üle astuda enam ei saa. Ja käigu kuradile see austus. Just! Mina ei saa austada inimest, kes mind ei austa ja nii lihtne see ongi. Mul ei ole mitte ühegi vanema inimese suhtes mitte ühtegi kohustust. Austus ei saa olla kohustus. Austus on aus, aus mõlema poole suhtes. Austades ennast on austuse tõstev säde silmist näha. Seda on näha. Ja just see on see, mis mind kedagi teist austama paneb.
Hellõu “tavalised inimesed”
Ühes seltskonnas kõlas mõiste “tavalised inimesed”. Hakkasin juurdlema, et mida see sõnapaar siis päriselt tähendab, kui see sellisel kujul liikvel on. Teate, mina olengi “tavaline inimene”, sest mul on sellest vaimsuse jutust juba sita auguni. Nii kerge on vaimsuse taha oma pale peita. Või õigemini, mida see vaimsus õigupoole tähendab. Üksi metsas aastaid oma mõtteid mõlgutada on ju mõnus, aga kuhu jääb siis päriselu. Just – PÄRIS ELU. Mõistsin mingil hetkel, et minu Nana (vanaema) oli/on üks vaimsem inimene, keda ma tean. See, kui sul on kassid, koerad, sead, põllumaa, marjaaed, töökoht kobinaadis, 4 last ja 9 lapselast (kes kõik korraga sinu kantseldada on) ja sa oma 70. juubelil laual tantsid – ongi VAIMSUS. Ja seda selle sõna kõige väekamas ja maagilisemas võtmes. PÄRISELU ONGI MAAGILINE. See, kui tolmuimejaga tube koristades kolmene flööti mängib, üheteistkümnene heli põhjas Simpsoneid vaatab ja koer samal ajal mingi sigadusega hakkama saab ning ma enne viimast tilka karikasse õue peale hingama lähen – ongi vaimsus. HELLÕU “TAVALISED INIMESED”. Samas mõistan selgelt, et kirjeldatu on minu versioon. Minu ja ainult minu. See, mida keegi teine arvab, on juba tema enda teha. Just nii lihtne see ongi.