Ühes seltskonnas kõlas mõiste “tavalised inimesed”. Hakkasin juurdlema, et mida see sõnapaar siis päriselt tähendab, kui see sellisel kujul liikvel on.
Teate, mina olengi “tavaline inimene”, sest mul on sellest vaimsuse jutust juba sita auguni.
Nii kerge on vaimsuse taha oma pale peita.
Või õigemini, mida see vaimsus õigupoole tähendab.
Üksi metsas aastaid oma mõtteid mõlgutada on ju mõnus, aga kuhu jääb siis päriselu. Just – PÄRIS ELU.
Mõistsin mingil hetkel, et minu Nana (vanaema) oli/on üks vaimsem inimene, keda ma tean. See, kui sul on kassid, koerad, sead, põllumaa, marjaaed, töökoht kobinaadis, 4 last ja 9 lapselast (kes kõik korraga sinu kantseldada on) ja sa oma 70. juubelil laual tantsid – ongi VAIMSUS. Ja seda selle sõna kõige väekamas ja maagilisemas võtmes. PÄRISELU ONGI MAAGILINE.
See, kui tolmuimejaga tube koristades kolmene flööti mängib, üheteistkümnene heli põhjas Simpsoneid vaatab ja koer samal ajal mingi sigadusega hakkama saab ning ma enne viimast tilka karikasse õue peale hingama lähen – ongi vaimsus. HELLÕU “TAVALISED INIMESED”.
Samas mõistan selgelt, et kirjeldatu on minu versioon. Minu ja ainult minu. See, mida keegi teine arvab, on juba tema enda teha. Just nii lihtne see ongi.
