Täna tabasin ennast mõttelt (ja just, seda hetkel, kui Lenna oma nina nokkis), et lastele öeldakse pidevalt:
“Ära noki oma nina!”
„Kas sul on kaevurite päeva“ – kõlas lause nina nokkimise ajal lapsepõlves minu suunas.
Mul tekib küsimus: „Kas teie (täiskasvanud) ei noki mitte kunagi oma nina?” No see kõik kõlab küll veidralt, aga kui mul on ninakoll ninas, mis mu hingamist takistab, siis on ju loogiline, et ma võtan selle ninast välja. Või kuidas? Miks siis laps ei tohi oma nina nokkida?
Seda siia kirjutada on jummala naljakas. Päriselt.
Kui palju on veel neid asju, mida me ise teema, aga oma lastele keelame. Ma ei räägi siin laste turvalisust puudutavatest teemadest.
Mina näiteks ütlesin Lennale päris tihti „EI“ täiesti lambi teemade ja küsimuste peale.
Hakkame poodi minema, Lenna ütleb, et vihma hakkab vist sadama, et ta võtab vihmavarju kaasa. Mina selle peale: „Ei!“. Põhjendusena toon välja, et me lähme niikuinii autoga ja vihmavarju pole vaja (hetk hiljem autoga sõites muideks hakkaski sadama). Istume autosse ja ta tahab, et ma paneksin telefonist spotify´st laulu. Ütlen „Ei!“. Ma isegi ei kuula teda lõpuni, ma ütlen „ei“ ja hetkel ei ole selleks isegi mitte ühtegi põhjendust. Ma lihtsalt ei viitsi, mis on ka teatud hetkedel ok, aga hetkel võtab tema soovi täitmine mul vaid paar minutit. Olles oma kõlava „ei“ välja öelnud, selgitab Lenna edasi, et ta soovib Villemdrillemit (ja hetkel soovib ta muideks Villemdrillemit ka oma teiseks isaks – see on küll kindel ei) kuulata, sest talle lihtsalt meeldivad tema lood. Aah, no muidugi ma panen talle seda lugu.
Kust see automaatne „EI“ siis pärit on? Kuidas ta nii kiiresti tuleb, justkui silmapilgutus, et ma isegi ei mõtle sellele ja ei märka seda enne, kui see tehtud on?
Kui palju veel on neid tegevusi, sõnu, reaktsioone, mille puhul tuleb juba tagajärgedega tegeleda, sest me ei märka seda enne? Oii, see inimteadvus on ikka põnev. Mida kõike ta meile ette söödab, ilma, et me sellest teadlikud oleksime.
Hetk, kui sa märkad, on juba suur. See on suur hetk, sest see annab võimaluse aina rohkem märgata, see annab võimaluse muutuseks, rohkemaks vabaduseks kõikide osapoolte jaoks.
