Täna hommikul sain ma jälile ühele peidetud uskumusele oma kehas.
„Nõrkuse lubamine endale tähendab elule alla andmist, elus alla andmist“.
Miks on tugev olemine kõige alus?
Esimesena meenub kohe lause. „Mehed ei nuta“. Päris karm mäng on see ikka.
Nagu kogu see valu, viha, saamatuse tunne tuleb enda sisse peita. Seda ei tohi välja näidata, sest see tähendab seda, et ma ei saa hakkama.
Justkui tugevus on edu võti, elu võti. Vauuu …
Me oleme ju terve elu elanud teadmise järgi, et tugevam jääb ellu. See on olnud pidepunk, millele me toetunud oleme. Loodusseaduste vastu ju ei saa. Või vähemalt nii me arvame. Justkui elu oleks lõputu võistlus, kus keegi peab muudkui peale jääma.
Et ellu jääda tuleb võidelda, endast kõik anda. Ja mis siin siis imestada, et inimesed elavadki ellujäämisstrateegial. Et peaasi, et ma ellu jään. Et mul on ju tegelikult kõik vajalik olemas ja ma ei tohikski rohkem tahta. Ja vaadake, mis meie ümber toimub, et meil on isegi hästi.
See eelnev tekst ei kõneta mind enam absoluutselt. Mina valin teisiti. Oma nõrkusele/nõrkustele otsa vaadates avan ma endas võimaluse muutusele. Juba see, et ma märkan, mis minuga toimub, on suur asi. Mitte midagi endas ei tule alla suruda, kõik on õige. Mina ise leian viisi, kuidas viha endast nii välja saada, et ma teistele liiga ei tee. Sama on kurbuse, pettumuse, hirmu, ebakindlusega. Need on minu emotsioonid, minu sees ja minu vastutada. Tunnete tundmine ei ole häbiasi ja tunded on elu osa. Tunded teevad meid tugevamaks. Tunnete tundmine lubab meil muutuda, olla teadlikud, valida. Iga hetk jälle uuesti. Seda juhul, kui me lubame kõigel olla ja tulla, kui me midagi enam alla ei suru, kui me iseendid ehedana vastu võtame.
EHEDUS ON ELU VÕTI!
