Täna tegelen ma tundega – saamatuse tundega, hädisusega.
See tunne on mul kõris ja ei lähe enam alla.
See tunne paneb mul kõhus keerama.
Ma ei taha seda tunnet tunda. Ma ei taha.
Ma tahan hoopiski selle endast võimalikult kaugele lükata.
Ma vihkan saamatuid inimesi. Ma ei kannata virisemist ja hädaldamist. Miks? Sest see on nõrkuse märk. Oma saamatuse näitamine ja välja ütlemine, jagamine, näitab, et ma olen nõrk.
Nõrk olemine tekitab aga saamatust ja hädisust juurde. Vähemalt nii ma arvasin.
Aga, mis siis, kui ma olen nõrk. Lause, „Ma olen nõrk”, tekitab kehas meeletu vastupanu. Ma ei taha olla nõrk. Ma tunne, kuidas ma vajun, vajun aina sügavamale. Siis tekib stop. Ma ei tohi vajuda, sest ma ei tea, kas ma pääsen välja. Aga ma vajun … .
Aga ei, mu keha hoopiski lõdvestub. Ma oskan seal ka hingata, see ei olegi nii hull. Täitsa põhjas olles saan ma ka hingata. Ja ma tean, et nüüd ma pean tegutsema, sest mitte keegi teine ei tõmba mind sealt välja. Iga minu liigutus teeb mind vabamaks ja liigutab mind, mitte kõrgemale, vaid edasi.
Ma olen võimsam kui ma arvan, mitte tugevam, vaid võimsam.
Ennast saamatu ja hädisena tundmine tähendas minu jaoks, et ma olen läbi kukkunud. Et ma ei saa oma eluga hakkama. Aga tegelikult ei lubanud ma endal seda tunnet tunda ja mida enam ma seda tunnet endale keelasin (sest jah, ka mina tunnen ennast saamatu ja hädisena), seda suuremaks muutus viha ja frustratsioon minu sees.
Lugu loo otsa, see tähendab seda ja teine teist.
Kes need lood välja mõtleb? Mina.
Kes neid lugusid muuta saab? Mina
Ja nii polegi enam ühtegi lugu.
