Kui palju ma iseennast iseendas iseendana armastan?
Alati on külgi, mis mulle justkui enda juures ei meeldi. Mis ei ole nii nagu ma tahan või siis ei ole nii nagu on normaalne.
Mida sõna normaalne tähendab? Kas selline asi nagu normaalsus on üldse olemas?
Kes ütleb, milline on üks normaalne inimene, keha, käitumine, ettevõte, sõprus, suhe?
Mis hetkest kaob see vajadus? Vajadus olla normaalne?
Mina olen terve oma elu võidelnud (just selline sõna tuli) oma kehaga. Ma tean, milline ma tahan välja näha ja kuidas ennast tunda. Hetkel hakkan aga mõtlema, kas see on ikka minu enda soov ja tahtmine või on see „see normaalne“ keha, mida üldsus normaalseks peab?
Keha teemaga seonduv justkui „vale tunne“ sai alguse iluvõimlemise trennis, kus treener mul vähem piparkooke süüa käskis. Need teiste ees öeldud sõnad panid mind ennast tollele ajal tundma nagu ma seisaksin häbipostis.
Ja kui ma hetkel selle teema peale mõtlen, siis vahet pole, kas olen olnud paks või peenike (need on ka huvitavad sõnad) on alati kellelgi minu keha kohta midagi öelda.
Põhikooli ajal oli päevi, kus sõin 24 tunni jooksul ühe õuna ja terve öö nägin kotlette unes. Sellele järgnes paari kuune õgimisperiood, mis päädis minu isa sõnadega: „ Sa oled nagu siga“. Täiskasvanuna elasin pikalt mustris „nädalavahetusel söön kõike (ehk siis õgin) ja tööpäevadel olen korralik ja tervislik”.
Täna olen ma toitumise ja oma keha teemaga kohas, kus see vana ennast aegajalt ikka näitama tuleb. Ja kuni (3 minutit tagasi) selle hetkeni, ei teadnud ma, mis selle taga on. Miks vana ennast ikka näitab, miks see kordus kordub? Aga nüüd ma tean, ma sain sellele jälile. Kordus kordab ennast, sest see on turvaline, käidud rada. Minu söömishood olid enamasti tingitud ebakindlusest. Kui mul tekkis ebakindlus (mis iganes eluvaldkonnas), siis toit oli lohutus, kes oli alati ja kiiresti kohal. Ja mis kõige huvitavam on see jälle seotud „teistega“. Kuskil kuklas näägutavate teistega. Et mida nad arvavad, kui juhtub see või teine. Mis mulje see minust jätab? Kas siis keegi üldse tahab minuga koos olla?
On kindlad inimesed, kes on minu kõrval olnud alati (ja seda ilma ühegi kommentaarita), mis iganes sugune mu keha siis ka välja on näinud. Aga see, et nemad on olemas olnud, ei ole eelnevalt minu jaoks oluline olnud, ma pole seda isegi tähele pannud. Sest …, sest tähtsam oli see, mida teised (kes iganes nad ka poleks ja hetkel ma isegi ei tea, kes nad on) arvasid. Ja mis selle kõige juures kõige absurdsem on, võib olla, et need teised isegi ei mõtle minust mitte midagi. Mina ise olen oma peas selle illusiooni „ teiste arvamus“ välja mõelnud.
Lõpuks jõuan ikka teemani – SÕNA VÄGI. Me saame ise otsustada, millised on need sõnad, mis tulevad väljast ja meid mõjutavad. Aga kõige tähtsamad on need sõnad, mida me ise iga päev iseendale räägime. See jutuvadin on ju lõputu. Ja ka siin tuleb pidevalt korrektuure teha, mida uskuda ja mida mitte.
Sõnade tõstev jõud ja muutev vägi.
Mina armastan ISEENNAST ISEENDAS ISEENDANA.
Kõik väline kaob. Mina olen enda sees mitte väljas.
