Just, mina olengi kapist välja hüpand hipi. Võib vabalt olla, et see on lihtsalt mingi uus eluperiood mu elus. Keskeakriis? Kui see selline välja näeb, siis võtan selle kriisiasjanduse avasüli vastu.
Ma tunnen ennast täna täieliku hipina.
Esmalt sellepärast, et allkorrusel räuskavad (no ma ei oska seda kuidagi teisiti sõnastada ja seda üldse mitte halvas mõttes) 4 teismelise alget. Nimelt on mu pojal sõbrad külas. Ja see möll justkui väljub kontrolli alt, aga mul on ükstapuha.
Hetk tagasi tõmbasin pusa peale ja kihutasin kodupüksid jalas rattaga poodi hapukoort ostma.
Mul on kasvuhoone. Ja ma ei tea kui hipi see on, aga no paar aastat tagasi ei käinud sõnad Gedi ja kasvuhoone kohe kindlasti mitte kokku. Oii, aiakujundus – ma lihtsalt jumaldan seda. 5 päeva jutti kihutasin ma käruga multši, põõsaste ja kividega ringi. Täielik nauding.
Eile õhtul hüppasin ja mürasin ma oma tütrega batuudil nagu metslane, nii, et naabripoiss trügis ka batuudile, mille peale Lenna teatas, et siin on tüdrukutepidu.
Plaanime mehega minna üle 14 aasta (just, ja see ei ole normaalne, me teeme edaspidi siin kindlasti korrektuure) kahekesi reisile, automatkale, telk katusel.
Ja mis selle juures kõige veidram, ma täiega naudin seda olekut.
Ma tunnen ennast nagu pilves, kuigi ma pole selles kunagi olnud (n-ö meditsiinilises mõttes, või noh korra narkoosi all olen küll olnud).
Jaa, minu elu, minu elu, MINU ELU!
