Istun kodus oma voodil, vaatan maja taga olevaid mände, lund, tuult.
MA OLEN KOHAL.
Eile saabusin ma Marokost. Hommikul lõõmav päike ja merekohin, õhtul karge lumi ja kodusoojus.
See oli minu esimene reis üksi, päris üksi. Puhkus mulle endale.
31.12.2021 panin ma oma 2022. aasta soovidesse/eesmärkidesse kirja, et ma lähen üksi reisile. See soov või siis julgus jõudis minuni 13 kuud hiljem. Ju ma polnud varem siis valmis või siia võin ma mis iganes loo välja mõelda, aga tegelikult ei oma see mingit tähtsust.
Nüüd olin ma valmis, otsusest teoni läks üks nädal. Just nii kiiresti nüüd asjad käivadki. Siinkohal saangi öelda aitäh armsad ema, isa ja Urmo, kes te minu n-ö hullusi (või siis lihtsalt elu) toetate. Ilma teieta ei oleks see võimalik. Kallid!
Miks just Maroko? Sellest polnud mul enne sinna jõudmist aimugi.
Paar päeva enne reisi tekkisid küsimused, kahtlused. „Kas ma saan üksi hakkama? Miks siis, kui (ja pange ennast nüüd valmis)mind röövitakse, vägistatakse, tapetakse?“
Just, vauu, mida meie meel meile ikka ette söödab. Aga mina otsustasin kindlalt seda tungi, üksi reisile minna, usaldada. Siin ei olnud kohta taganemiseks, sest OTSUS oli kindel.
Lennukist väljudes sooja õhku sisse hingates mõistsin – ma olen kohal. Milline vabadus, vabanemine, rahu.
Samal õhtul aga merelained jälgides tabas mind meeletu kurbus, üksindus, üksildus. Ma tahtsin koju, oma inimeste juurde. Kui sellesse tundesse sukeldusin, kõlas lause: „Kes mind armastab, kui olen üksi?“
Perega koos olles tunnen ennast alati armastatud ja hoitud. Tunnen soojust, tänulikkust. Tunnen kuulumist. Aga, kui olen täiesti üksi, mis siis? Sellele küsimusele järgnes vaikus. Ja siis … .
„Ma armastan ise ennast“
„Ma armastan ise ennast“
„MA ARMASTAN ISE ENNAST“
See tunne muutus aina tugevamaks, iga lausega, iga kordusega.
„Ma armastan ise ennast“
Sügav rahulolu, kergus. Ahhh, tahaks tantsida. Jaaa, kus või kellega tahes ma olen, ma olen alati armastatud, A L A T I.
Maagilised kohad kohalikega, uus minu inimene, sügavaim vaikus, mida ma elus kogenud olen, luksus, õrnus, austus. Nii palju head, nii kohal.
See reis oli üks suurimaid seiklusi mu senise elu jooksul, vanade uskumuste purustaja, hirmudest läbi astumine.
Ja just sellist kaost, ma hetkel elangi. Ja millist uskumatut selgust see loob. Minu elu suurimast kaosest kuulete juba peagi, aga hetkel olen ma kohal. Ja kus iganes ma ka ei ole – MA OLEN KOHAL.
