Täna sai täpselt aasta, kui ilmus minu esimene raamat: „Õpetaja. Otse ja ausalt“. Sellel kuul saab täpselt aasta, kui olen olnud ettevõtte omanik ja juht.
Kas kõik on läinud nii nagu ma seda ette kujutasin? Vastus on kindel „EI“. Kõik on läinud, ma isegi ei tea, kas vastupidi, aga pööraselt. Esiteks on mul tunne, et ma ei räägi hetkel mitte ühest aastast, vaid hoopiski kümnest, sest otsuseid ja valikuid on olnud mustmiljon.
Kas see on olnud kerge? Vastus on kindel „EI“. Või mida kerge üldse tähendab? Ebamugavus on olnud ebamugavuse otsa (ja terve elu on meile ju õpetatakse, kuidas ebamugavusi vältida), nii et nõrganärvilistele (ja mida see sõna veel tähendab?) ma seda ei soovitaks.
AGA …
Aga ma ei vahetaks seda elu mitte kui millegi vastu, sest see tunne, mis hetkel mu sees on, on nii võimas ja ülev ning vabastav. Korraga on justkui nii õige ja samas nii vale, sest ikka ja jälle tahaks vanast turvalisest kinni haarata.
Kas ma olen edukas?
Vastus on kindel „JAH“.
Hetkel jätan ma rahalise mõõdupuu välja. See on küll oluline, väga oluline, aga mitte kõige tähtsam. Ja see viimane info talletus mu kehasse alles paar nädalat tagasi.
Ma tean, et ma olen edukas, sest julgus minu sees on üüratu.
Ma teen otsuseid ja valikuid, milleks ma kunagi arvasin, et ma ei ole võimeline ja kiiremini kui eales varem.
Otsustest tegudeni kulub olematu aeg. Varem ma tegudeni enamasti ei jõudnudki. Enam ei ole ma unistaja vaid looja, kes ise valib ning vastutab.
Ma müün oma loomingut, mida ma täielikult oman, sest need on tulnud minu seest.
Mina juhin ja valitsen oma elu.
Kindel „JAH“ ju!
