Mina, Gedi Põder, olin kontrollifriik. Enam ei saa öelda, et olen, sest see teema koorub kiht kihi haaval minus lahti. Kontroll on andnud mulle eelnevalt turvatunde. Kui ma kõike kontrollin, siis ma tean ette ja ei pea kaose ja ebamugavustega tegelema. Asi, mis selle teema juures kõige, ma isegi ütleksin hirmuäratavam on, ilmutas ennast viimasel teraapiaseansid. Ma olin perfektsionist, kes on oma peas kindla asjade käigu/tulemuse välja mõelnud ja kui asjad ei lähe nii nagu mina olen mõelnud, siis mu sees tekib meeletu viha, isegi raev ning saamatuse tunne. Ehk ma üritasin kõike (just kõiki oma elu valdkondi) ja korraga kontrollida. „Mul on kõik kontrolli all.“ Ja kujutage nüüd ette millise meeletu pinge see kehasse tekitab, meeletu. Isegi sellise, et hingata on raske või, et justkui ma hoiaksin oma hinge kinni.
Enda arvates olen ma viimastel aastatel olnud chill. Ma olen seda juttu iseendale selliselt serveerinud ja isegi teised seda uskuma pannud. Aga mu keha räägib hoopis teist keelt, tema annab mulle juba ammu märku, et tegelikult ei ole siin nii chill`i midagi.
Teema „mina tean, kuidas ja millisel kujul asjad käivad“ näitas ennast mulle kõige selgemini eile. Nimelt hakkasime me koos neljase preili Lennaga tema tuba ümber kujundama ja kui minul oli kindel visuaal olemas, et tuba näeb välja selline, siis Lenna nägemus oli hoopis teistsugune. Nii, olgu, tegin kompromissi ja laud sai ikka sinna paigutatud, kuhu Lenna soovis. Edasine, aga tõmbas paanilise kontrollifriigi minust täielikult välja. Nimelt hakkasime koos Lennaga värvima tema toa riiulit, värviks valis ta roosa. Värvi avades mõistsin, et mina küll sellist värvi poleks valinud. Aga noh tema tuba, siis on värv selline.
Nüüd aga järgnes kaos, selles kõige magusamas võtmes. Lenna haaras pintsli ja kukkus, mina ütles selle kohta, lahmima. Appi, tundsin viha, abitust, ängi. Laususin sõnad, et nii ei jää see ilus, et see on kole. Lenna jätkas mõnuga pintseldamist. Tundsin, kuidas keha tõmbub krampi ja ma ei suuda seda enam hallata, pisarad hakkasid voolama. „Mis mulje see jätab, kui selline käkerdis on Lenna toas. See ei ole ju selline nagu mina tahan“- kõlas minu peas. Lenna muudkui haaras erkroosat värvi juurde, nii, et põrand oli värvipritsmeid täis. Istusin või isegi langesin põrandale ja lihtsalt kõõksusin nutust. Olukord, mida ma ei saanud kontrollida. Lasin sellel esimesel kontrollihullu kihil endast täielikult eralduda.
Kui ma silmad tõstsin märkasin, seda rõõmuküllast päikselist loovusest pakatavad põnni, kes laulis ja värvis, olles ise üleni värvi alla mattunud.
Kontroll lõhub. Lõhub iseennast, suhteid, loovust, tapab mängu- ja rõõmulusti. Mul tekkis küsimus, kuidas ma olen lubanud ennast nii juhtida. Alateadlikult, ilma tegelikku pilti nägemata.
Täna ma näen. Ma teen endale pai, et ma näen. See on suur asi, sest tõe nägemine aitab muutusel algust teha. Nüüd tuleb tegude aeg, ehk siis praktika – teha stop enne, kui tegelane Kontroll pead tõstma hakkab.
Minu elu uus peategelane on hoopiski Vabadus. „Tere. Tere tulemast. Astu julgelt sisse.“
