Sellel suvel kohtusin ma ühe võõra ja samal ajal tuttava inimesega.
Temaga kohtumine on kui kerge tuuleiil ja tormituul korraga.
Elus esimest korda tajusin ma teadlikult, kuidas kõik minu ümber kadus. Kuidas ma olen kõik ja mitte midagi korraga. Hetk, kus mitte miski ei oma mingit tähtsust.
Ma olin tühi. Ja, kui meeletult kerge see tunne on.
Kui ta minu käest küsis: „Mida sa tahad?“, siis vastus oli …
Just! Mitte, et ma ei oleks teadnud, mida ma tahan, aga seal valitses mulle endalegi ootamatult tühjus.
See oli selline tunne, nagu keegi oleks mind raputanud nii, et kõik, mis pole minu, kukkus kolinal maha ja kadus.
Tegelikult on neid lahtiraputajaid meie elus küll ja küll. Selle asemel, et lahti raputust täiel rinnal kogu kehaga kogeda, tituleerime me neid headeks ja halbadeks. Lahterdame ja paneme kasti. Ühte tahame kogeda ja klammerdume vajadusse seda uuesti kogeda, sest see tekitab ju hea tunde. Teist ei taha me kogeda ja üritame selle endast vōimalikult kaugele lükata, sest see on ju halb ja ebamugav. Aga meie lahtikruttijad on nad ühtemoodi.
Iseenda eest ei anna ju kuhugi joosta ja see, mis välja soovib pääseda, tuleb kordusena alati tagasi.
Selle suure lahtikruttimise peale tekkis mul küsimus: „Kas ma tahan ja soovin või on mind õpetatud midagi kindlat tahtma ja soovima?“
Mis on siis ikkagi see, mida ma päriselt soovin?
Mis on minu SÜDAMESOOV?
Soov, mis tuleb südamest, võib küll närvikõdi tekitada, aga see on kerge. Kerge selles mõttes, et olenemata, kas see täitub või mitte, mina olen õnnelik.
Käes on aeg oma tõelised soovid enda sees üles äratada.
Minu SÜDA.
Minu SOOV.
Minu SÜDAMESOOV.
