MA ARMASTAN SIND
MA ARMASTAN SIND
MA ARMASTAN SIND
Kui võimsad need sõnad on. Kui võimas on sõna vägi ja kui tervendav on see koos kehakeelega.
Lause: „Ma armastan sind“ hetkel kui mu huuled su laupa puudutavad.
Õrnus, hellus, lähedus.
Miks ma hakkasin oma blogi pidama? Miks ma siin seda kõike jagan.
Vastus on tegelikult lihtne: „Sest see ise tuleb.“ See, mis minu seest tuleb muutub aina võimsamaks ning mul pole aimugi, mis järgmiseks. Ja kui äge see veel on.
Just hetk tagasi kõlas ühes filmis lause, et kui ma saaksin oma elus midagi muuta, siis ma räägiksin rohkem oma tunnetest.
Kui vabastav on ennast väljendada, just nii nagu see minu seest tuleb. Isegi nii, et komadel ja õigekirjal ei ole mingisugust tähtsust. Kui vabastav on oma keha kuulata ja teha see pai või kallistus just siis, kui tunne tuleb, mitte siis, kui peab.
Tean, et SINA, kes sa seda loed, saad ju valida, kas ja millal või miks üldse lugeda.
Ma lihtsalt jumaldan sõnade keelt. Kui peidetud see tegelik sõnum aeg-ajalt võib olla, aga see, kes tahab aru saada, saab aru. Me ju teame seda tunnet enne, kui sõnad meie suust kõlavad. Me teame, mis selle taga on. Me justkui näeme ette, sest tunne tuleb alati enne sõnu. Ja see teeb tegelikult asja meeletult kergeks. Kui tunne tuleb enne, siis on minu üks ja ainuke ülesanne selles elus õppida selgeks see osa, mis ütleb kas ja kas üldse reageerida.
Midagi nii võimsat, kui seda on sõna vägi, on meile siia kaasa antud.
Ja just meie ise saame valida, kas kasutada seda relva või kingitusena.
