„Miks teie ei nuta?“
„Miks sina ei nuta?“
„Miks issi ei nuta?“
Jällegi Lenna :), hetk hiljem, kui ta kogu oma viha välja oli nutnud.
See küsimus tegi tummaks, teistpidi aga pani kogu sisemuse mäslema, vastust otsima. Seekord tuli vastus kusagilt sügavalt, avades ja lahti harutades midagi, mis juba lapsepõlves „ohtlikuks“ oli tituleeritud. „Mingi piripill oled või? Mida teised minust arvavad? Mis mulje sa endast siis jätad? Kui sa ära kitud, siis ma ei mängi enam sinuga.“ Sisekõne küsimusele: „Miks ma ei nuta?“. Hirm mitte kuulumise, hõimust välja viskamise ees. Kui palju oleme me jätnud tundmata, sest hetk ei ole sobilik, sest kui ma nüüd nutan, siis ema, isa, vend, sõber solvub või saab vihaseks. Teiste tunded enne minu omi? Teistega arvestamine? Midagi siin ei klapi. See ei tähenda, et keegi on eelnevalt midagi valesti teinud või, et ma vihastades poes ennast pikali tahan visata, aga …. Just siin on mingi aga. See aga on see, et ma soovin oma tundeid tunda, iseenda jaoks, iseenda pärast. Minu tunded on minu tunda, mitte kehast välja viskamiseks, räuskamiseks, kivi alla peitmiseks. Mida vähem ma oma tunnetest räägin ja mida rohkem neid lihtsalt oma kehas tunnen, seda rohkem on minu sees ruumis. Teised ei vastuta selle eest, kuidas mina ennast tunnen ja mina ei vastuta selle eest, kuidas teised ennast tunnevad. Ja kes need teised veel on?
Lennal on hetkel üsna intensiivne tunnete tundmise periood. Vahel kestab mõni tunne 2 minutit, vahel terve tunni. Kas minul on õigus tema tundest väsinud olla? Jah on. Aga kas mul on vaja sellele reageerida? Ei! Mul on vaja seda tunnet, mida Lenna tunde tundmine minus tekitas, lihtsalt tunda. Elu on tundmiseks. Ja mitte ainult viha, hirmu, pettumuse vaid ka rõõmu, rahulolu, headuse, tänulikkuse tundmiseks. Seda viimast – tänulikkust – tundsin ma nädal tagasi lasteaedade tantsupeol. See tunne oli nii suur, et see väljus minu kehast, kogu staadion oli seda täis, lõputu tunne. Tunnete tundmise juures ei ole tegelikult mingit draama elementi.
Kui on tunne, siis tunne. Lihtne, selge, loomulik.
