1.aprill 2022 oli minu esimene päev ilma identiteedita. Sellest päevast alates olen ma olnud Gedi, mitte õpetaja Gedi. Tegelikult, kui sügavamale suumida, siis ma mäletan, milline Gedi oli. Ma mäletan, milline ma lapsepõlves olin. Ma olin mänguhimuline, sõbralik, aga samas ka paras pähkel, sest ega ma nii kergelt alla ei andnud.
Hetkel on mul tunne, et mingil eluhetkel ma kaotasin elurõõmu, selle mängleva osa iseendast. Miks või kuhu see siis jäi ja miks see üldse kaduma peab?
Aga olgu, kui identiteeti pole – tähtsa ÕPETAJA oma, siis tekib küsimus:
„Kes ma siis olen?“
Alates 1. aprill 2022 olen ma korraga olnud kõik ja mitte midagi. Päris huvitav tunne.
Ühtepidi on see kerge, et justkui ma ei pea kedagi mängima, aga teistpidi … .
Teistpidi on see meeletult raske. Et nüüd on mul justkui kohustus ennast kuulata, sest segajaid, vabandusi ning põhjendusi ei ole. Sest, kui kogu aeg midagi teha (huvitav, et meil see vajadus on), siis ei pea ju ennast päriselt kuulama. Kas sinna taha me ennast peidamegi?
Selles suures enesevaatluses jõudsin ma kohta, kus justkui midagi tahab tulla, aga ma ei olnud veel valmis (vähemat nii ma arvasin või keegi rääkis mulle seda lugu). Ma justkui kartsin, et see on veel suurem hüpe, kui need, mis ma siiani teinud olen. Ma nagu kartsin iseennast. Kuidas see üldse võimalik on?
Kogu mu muutumine on läinud nii kiiresti, et mu keha alles kohaneb. Kohaneb koos peavalu ja tinnitusega kõrvus. Ma justkui peaksin rahulikumalt võtma, aga ei saa, sest – MILLAL SIIS VEEL, KUI MITTE NÜÜD JA KOHE.
Tegelikult ei ole siin midagi karta. Hirm hoiab vaid tagasi. Aga aeg on edasi liikuda. Vaid liikumine toob reaalse muutuse. Keha teab ja jõuab järgi, ma tean seda.
Mis iganes tunne ka peale ei tuleks, ma ei vaata tagasi. Ma ei lase hirmul enda üle võimust võtta. Ma ei lase seda lugu rääkida. See lugu soovib, et ma paigal püsiksin, sest nii on turvaline ja nii on ju kogu aeg olnud.
Aga täna on teisiti!
Nüüd ja igavesti on teisiti!
Teisiti ongi uus normaalsus.
Ja tegelikult ei ole ma mitte kunagi normaalne olnud. 🙂
