Mõju

Olen nüüd suunaga tagasi haridusmaastikul. Mitte, et ma siit väga kaugele oleksin triivinud, aga … jah, ma ei ütle, et see on tagasikäik, vaid sellel maastikul on midagi, mis mind ikka veel sütitab ning, mida ma veel avastada soovin. Just AVASTADA, iseendas, iseendale, teen seda iseenda jaoks. Täna uut koolituskava kokku pannes saan ma ikkagi aru, kui suur vajadus on mul olnud olla tähtis, olla keegi, avaldada mõju. Terve elu on see olnud üks minu identiteedi osa, miski, mis on mind määratlenud. Olen olnud see, kes alati appi tõttab, nõu annab, kes on kohal ja olemas. Olen olnud vajalik. Aga mis saab siis, kui üks hetk ma enam ei ole vajalik? Kui see on olnud see, kes ma olen, siis mis saab edasi? Selle teemaga tegelesin ma ikkagi mitu nädalat ja aegajalt toob see midagi ikka veel nähtavale ning see on äge. Sest ma enam ei soovi toetuda tugisambale, mis määratleb mind kui kedagi, kes on väärtuslik vaid siis, kui ta teiste jaoks vajalik on. Sõna väärtuslik on tegelikult minu sõnavarast juba vaikselt lahkumas, sest ma ei näe selle sõna kasutamisel enam mõtet. Tegelikult on kerge, kerge on olla, sest ma enam ei pea olema. Mul ei ole vaja ennast kellelegi tõestada ja mul ei ole vajadust näidata ennast kellegi teisena. Mulle meeldib see mina, kes ma olen. Ma teen ja avastan iseenda jaoks, mitte selleks, et saada egolaks sellest kui suur on minu mõju. Ja kui hea on kuulata, ilma, et ma midagi millestki arvama peaks. Inimesed on ägedad.