Istun vanematekodus oma vendade toas ja märkan, et ma olen ümbritsetud medalitest ja karikatest. Tunnustused, ajalehe väljalõiked, parim see ja teine. Korraks taban ennast mõttelt, et miks minu toas ei ole autahvlit minu raamatu “Õpetaja. Otse ja ausalt kohta” kohta. Ja siis korraga, põmaki, uks läks lahti. Ja see lugu, mida ma hetkel siin kirjutan hakkab lahti rulluma.
Pisarad voolavad – “Ainult tulemus loeb, ainult siis, kui sul on midagi ette näidata, ainult siis oled sa peres väärtuslik.” Lasen selle tundel pisaratena endast väljuda. Tean, et see on lapsepõlve valu, mis on vaja endast välja lasta, samas tean, et mina ise otsustan, kui suur mõju minevikul minu üle on. Mina otsustan.
Hetk hiljem küsin endalt: “Millal sa tead, et sa oled keegi, et sa oled väärtuslik?”
Kõlab selge ja sügav vastus minu seest “ Siis, kui ma olen ehe ja elan ehedana oma elu.” Just see annab mulle võimaluse olla mitte keegi või siis olla see, kes ma olla tahan. Ja see on minu uus tõde. Minu tõde.
Mitte ükski tulemus ei määratle seda, kes ma olen. Mitte ükski. Ka mitte ükski tunnistus, tunnustus või raamat, ei ei anna mulle väärtust või klauslit “nüüd ma olen keegi”. Kuidas miski väline saab minu väärtust mõjutada, mulle väärtust lisada või seda lagetada?
Ka ainult sõnad ei anna väärtust, sest need on ainult sõnad ilma tegudeta.
Elades seda, mida ma räägin, see on väärtus. Ja teistmoodi enam ei saagi.
