Kogen viimasel ajal piiritut headust. Ja see jõuab minuni kohtades, mida ma oodatagi ei oska. Nö tühjuses. Ehk siis tegelikult olen ma hakanud oma ellu rohkem tühjust lubama.
Mida see tühjus siis endast kujutab?
Ma ei räägi siin sisemisest tühjusest, mida kogeb keegi, kes endas muudkui kahtleb ja ootab, et väline tema väärtust kinnitaks. Justkui keegi väljast on see, kes või mis peaks õnnelikuks tegema.
Ma räägin tühjusest, mis on ootustest ja eeldustest vaba. Selles olekus ei ole piire ja takistusi. Nagu meel ja keha on täiesti tühi. On lihtsalt olemine. Hetkes olemine.
Kogen seda hetkel, kui üle tee naaber toob meile oma korjatud mett. Lihtsalt niisama. Kullal ikkagi on maitse.
Olen kogenud seda tühjusest tulenevat headust oma koolitustel ja jummel, kui siirad ja soojad on inimesed. Puhas nauding!
Kogesin seda eelmine nädal selliselt, et lausa pisarad hakkasid voolama. Nimelt palusin oma meheõe perelt Tartus öömaja. Nemad ise olid küll kodust ära, aga võtsid mind ikka külalislahkelt oma korterisse vastu. Aga see ei olnud lihtsalt külalislahkus, see oli midagi sügavamat. Nende tuppa astudes ootasid mind ees väike kirjake:
„Tere armas Gedi! Meie kodu tervitab sind! Külmkapp on sulle avatud ja see on seal ja see seal jne.“ Korteris ringi liikudes oli neid kirju veel: „See on sinu rätiks.“ Lihtsalt armsus kuubis. Aitäh armas perekond Rätsepp!
Sellise headusega kogengi, kuidas ma olen nii, nii hoitud. Hoitud imeliste inimeste poolt oma elus.
Kogu see headus on aga jõudnud minuni tänu sellele, et mulle aitab ootuste loomisest, mulle aitab eeldamisest. On täpselt nii nagu on. Mitte nii nagu oli, või võiks olla. On olevik, mitte minevik või tulevik.
Tühjus on maagiline!
Headust ei ole kunagi liiga palju ja armastus ei saa mitte kunagi otsa.
Musid ja kallid mu imelised hinged, kus iganes te ka ei viibiks!
