Üleeile oli sõbrapäev.
Teate, kellega mina üleeile oma õhtupooliku veetsin? Ei, ei, mitte temaga.
Hoopis temaga, just, oma parima sõbraga. ISEENDAGA.
Olen terve oma eelneva elu keskendunud välisele, teistele. Seda ka sõbrapäeval, et kellele ma veel helistanud pole, kellele kirjutanud. Peas kõlas pidevalt lause, nii, kellele ma veel midagi head saan teha, soovida.
Lause „Ütle mulle, kes on sinu sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina“ tundub täna lausvalena.
Selle järgi justkui väline on see, mis minu olemuse määratleb. Kui sinu sõber on hea, armas, hooliv, siis oled seda ka sina. Kui sinu sõber on sitapea, siis oled ka sina sitapea. Päris huvitav lähenemine.
Vajadus kuskile kuuluda. Kus kohast see pärit on? Esimesena meenub mulje jätmine. Esmamulje on kõige olulisem. Kuhu iganes sa ka ei läheks, siis tuleb endast jätta hea esmamulje. Selline on täiskasvanute elu teooria. Aga kui lapsi jälgida, siis on neil täiesti kama (vähemalt nii kaua, kui neile esmamulje vajalikkust ei sisendata), mida teised, lähedased, võõrad, maailm neist arvab. Kui ma tahan ennast poest röökides pikali visata, siis ma seda ka teen. Mingist mulje jätmisest ei ole siin isegi mitte juttu, sest tunne on nüüd ja kohe ning seda tuleb tunda – nüüd ja kohe. Ma päris kindel ei ole, et ma ise ennast poest röökides pikali visata tahan, aga miks ka mitte. Mõelge, kui vabastav see on.
Kui mõnus on ikka oma elu elada iseenda reeglite, kokkulepete, tunnete, uskumuste järgi. Ja seda selliselt, et täna tõena tunduv põhimõte võib juba homme olla täielik jaburus.
Muutuv põhimõttekindlus. Just, mina olen kindel, et minu põhimõtted elus muutuvad ja seetõttu on mul meeletult lihtne kõikide inimestega. Igaüks usub, mida iganes ta uskuda tahab ja mind ei mõjuta see absoluutselt, sest mina usun seda, mida mina uskuda tahan.
Ja see jutt, mida ma täna, sellel hetkel siia kirjutan, on selle hetke, oleviku tõde. Kui ma seda homme kirjutaks võib see olla sama, aga ka täiesti ümber pööratud.
Love my life!
