Sama reha muudkui uuesti ja uuesti. Lataki vastu nägu.
Ma tegelikult ei saanudki esimesi latakaid kätte saades sellest aru, see lihtsalt ei jõudnud mulle kohale. See võis küll mõttena läbi meele läbi lennata, aga ma ei võtnud seda omaks.
„See ei saa nii lihtne olla“ – on lause, mis lataki vastu pead lendas, tegelikult otse südamesse, sest pisarad hakkasid voolama.
See – elu – ei saa nii lihtne olla.
Mõelge, kui mõjuv see lause on. Kui sügavale see ennast puurib. Liiga hea, et olla tõsi? Liiga kerge? Elu on liiga kerge. Kuidas see üldse võimalik on? Kui on liiga hästi, siis järelikult ei ole asi õige või, et nüüd kohe, kohe on midagi halba juhtumas. Ettevalmistus eluks – koguaeg võitlusvalmis. Elu on võitlus?
Kust kohast selline järeldus pärit on? Kellega ja miks me muudkui võitlema peame?
Elu on elu. Kui eemaldada siit sildid: hea, halb; õige, vale; suurepärane, keeruline.
Siis jääb vaid üks sõna – ELU.
Mina saan elada vaid oma elu. See, milliseks ma selle elan, on minu enda teha. See, kuidas ma seda näen, on minu enda valik. Otsus. Ennast pidevalt lugude sisse mässides, kaon ma lihtsalt ära. Aga, kes on lugude autor? Kurat … , see olen ju mina ise.
