Lenna küsis ükspäev minu käest, kui ma just puudrit näole tupsutasin, miks ma ennast meigin. Hetkeks jäin tummaks, sest nagu mingit loogilist seletust sellele ei tulnudki ja siis … . Selgelt sõnastatud vastus väljus minu suust: „SEST NII ON TEHTUD.“ Sest nii on kogu aeg tehtud ja sellepärast nii ka tehakse. Justkui mingi muutumatu asi. Väga huvitav. Meeletult põnev on see inimeseks olemise lugu. Et millised on need lood, mis on kogu aeg nii olnud ja, mida me justkui programmeeritud robotid järgi teeme. Sest nii on tehtud? Täna tundub see tegelikult nii absurdi lähedane. Eilne eurolaulu võitja näitab selgelt, et maailm ei ole enam ammu samasugune. Me tohime (ja muideks teemegi seda) oma reaalsust iga päev ise luua, sellisena nagu me oleme. Meigikihiga või kihita – meie olemus ei muutu. See, kes me päriselt oleme tuleb alati esimesena, isegi kui me seda varjata üritame. Täna hommikul juhtusin (ja ka juhuseid ei ole :)) apteegis kokku oma endise kolleegiga – tsau Ave – ja me mõlemad olime meigita. Aga Ave oli ikka see sama armas Ave, kes ta olnud on ja, kes ta on. Jaa, elu on äge!
Ühes seltskonnas kõlas mõiste “tavalised inimesed”. Hakkasin juurdlema, et mida see sõnapaar siis päriselt tähendab, kui see sellisel kujul liikvel…
