Mida ma soovin?
Tabasin eile ennast täiesti uues reaalsuses. Ma olin jōudnud järjekordse juureni. Selleni, millest on kōik alguse saanud.
“Ma ei olegi päriselt soovinud. ”
Vōi olen terve oma elu pigem vähem soovinud. Miks? Sest kui ma midagi suurt soovin ja see täide ei lähe, siis ma pettun. Ja siis? Mis siis, kui ma pettun?
Ma olen terve oma elu pigem vähem soovinud, sest siis on suurem tōenäosus, et see läheb täide. Ulme lihtsalt. Ma olen ise ennast väiksemaks teinud, sest siis ei saa ma nii palju haiget vōi on pigem see tulevikuhirm.
Ja kui suur soov ei lähe täide, siis ma ei usu enam. Ja mis siis? Siis kaob kogu elu maagia.
Siis kaob kogu elu maagia?
Ma olen terve oma elu uskunud, et kui väikselt elada, siis on elu maagiline. Päriselt?
Enam ei usu. Lihtsalt alates sellest hetkest ei usu ja kōik. Ma vōin ja saan soovida just seda, mida MINA TAHAN.
Siinkohal on hingetōmbepaus mōistlik, sest meid on ōpetatud tahtma seda, mida kōik tahavad. Kas see, mida ma hetkel tahan on minu SOOV, minu seest tulev soov vōi on see massi mōjutustel minuni jōudnud?
Mulle aitab nendest turvalistest valikutest. Jah, selline elu on küll meele jaoks kerge. Aga …
Siis jääb see, mis minu sees pulbitseb, avastamata ja avamata. Siis jääb see kosmiline elevus (mida ma täna tunnen) kogemata.
Mina valin riskida. Kuid tegelikult ei ole siin midagi riskida – see on pigem julgus elada oma elu, mitte väljastpoolt tulevate vaid enda normide järgi. Elu on maagiline mitte väljast vaid seest.
Teate, mida mina soovin? Jah, mida ma elus kōige enam soovin?
Ma soovin, et see pōnevus, mida ma hetkel oma uusi ja uskumatuid külgi nähtavale tuues tunnen, kestaks terve minu elu. Et see julgus ja pühendumine ning iseendasse sukeldumise huvi ei kaoks mitte kunagi. See ongi minu suurim soov. Pōnevus ennast jäägitult jälle uuesti tundma ōppida, justkui iga päev on uuestisünd.
MINU ENDA MAAGIA.
