Täna kirjutan ma jalgpallist. Just, ma ise olen hetkel ka punnis silmadega, aga siinkohal pean ma ütlema ,„Aitäh, Siim“, kes sa mind selle maailma sees hoiad. Ja suurim asi, mida ma oma jalgpallurist vennalt olen õppinud on jäägitu pühendumine sellele, mida sa päriselt teha soovid.
Aga olgu, nüüd tänase loo juurde.
Endalegi ootamatult olen jalgpalli MM-i Saksamaa-Poola mängu vaadates Poola poolt. Mitte, et ma kõiki mänge pingsalt jälginud olen, aga hetkel olen Poola poolt, sest nemad on nõrgemad. Kui hakkan seda enda jaoks lahti mõtestama, siis selgub, et olen nö nõrgema poolt, sest Saksamaa on juba piisavalt võitnud. Piisavalt võitnud? Ja mis siis? Kas piisavalt on üldse võimalik head kogeda? Kas sellel on piir ees?
Olen nõrgema poolt, et justkui nemad on selles olukorras ohvrid. Kuulen lauset: „Vaesed nemad“. Et Saksamaa on juba küllalt võitnud, et neil on isegi hea elu ja et neil on isegi hästi läinud. Aga tegelikult ka, et mis siis? Võibki hästi minna ja võibki hea elu olla. Ja seda iga hetk jälle uuesti.
Nüüd kõlab lause: „Saksamaa ongi parem, sest riik on suurem“. Et valim on suurem. Inimeste hulk, kes jalgpalli mängivad ja kelle vahel valida on suurem. Enamasti siinkohal vestlus lõpeb. Aga, kui sügavamale suumida, siis ei ole see tegelikult nii pinnapealne
Nimelt, kui valim on suurem, siis on ju ka tunduvalt keerulisem silma jääda ja selleks, et silma jääda, tuleb jäägitult pühenduda, tööd teha. Tegelikult ei ole teema üldse selles, kui suur on valim, vaid selles, kui suur on tahtejõud, usk iseendasse. Ja see eelnev kehtib iga eluvaldkonna kohta.
Julgus ohverdada. Panustada igasse hetke nii nagu homset ei oleks.
Ja uskuge või mitte – see JÕUD – on meis kõigis olemas.
