Võtsin nädala iseendale. Just – ISEENDALE, et olen ja naudin ja mõtlen, et kellele ja miks ma üldse midagi teen.
Kaks päeva on möödunud rahus ja sellises vaikses olekus. Tantsides ja kallistades.
Täna aga tunnen ennast õrnana. Hingan välja, aga justkui hoian hinge kinni. Olen väsinud.
Täna kirjutasin külmakapile paberile sõnad: väärtusetu ja tähtsusetu. VÄÄRTUSETU. TÄHTSUSETU.
Miks ma pean kogu aeg väärtuslik ja tähtis olema? Kelle jaoks see vajalik on?
Täna istun ma kodus ja kirjutan seda teksti ja vahin lauda. Tunnen enda sees tühjust, tahtmatust, aga huvitaval kombel mitte saamatust. Ma ju tean, et mina valin oma seisundi, mina otsustan. Minuti pärast võin ma hoopis teistsugune olla.
Aga ma ei taha.
Ma tahan olla tühi, tühi kõigist lugudest, mis ütlevad mulle, kes ma kõik olen, kui ma ei tegutse ja diivanil lesin. Tahan olla tühi sellest punnitamisest ning vajadusest olla tähtis ja vajalik.
Kelle jaoks ja miks ma midagi teen? Selles on küsimus. Ja enne, kui ma pole sellele vastust leidnud, ma ei liigu. Olen paigal, kohal.
Ma olen TÜHI. Sõna, mis sellega meenub on tühikargaja. Just, täna olen ma TÜHIKARGAJA.
