Esimene lumi. Jeeeeeeee. „Lenna vaata- esimene lumiiiii.“ Jeeeeeeeee. „Seda ma ootasingi, nii äge“ lausub Lenna. Ja sellele järgneb täiest kõrist rõõmukisa.
Kas ja kui palju meie – täiskasvanud- endale rõõmukisa lubame? Üüratut õnnetunnet? Puhast, südamest tulevat rõõmu?
See tuleb endas taas avastada, sest lapsena me ju teadsime, kuidas õnnelik olla.
Selle kõige võtmeks on pisikeste, ka imepisikeste, hetkede märkamine.
LUMI, PÄIKE, PIPARKOOK, KALLISTUS, ROOSA PILV, RAHULOLU, NAERATUS.
Teie ikka ju märkate seda kõike? Elu ilu.
Elu ilu peitubki väikestes asjades, mis tegelikult on suured.
See muidugi ei tähenda, et me ei võiks suuri asju oma ellu soovida. Näiteks päris oma maja, autot, reisi. Me peamegi ka neid asju oma ellu lubama, sest suurelt unistamine ja suurelt oma elu elamine ongi see, milleks me siia tulnud oleme. Me oleme tulnud, et elada külluslikku elu. Ja kui enda ümber ringi vaadata, siis me elamegi külluslikul ajal, valikuid ja võimalusi on lõputult.
Just selle teadmise peame me omaks võtma. Täiesti omaks, justkui me juba elame seda. Me ei pea leppima vähemaga, kui me päriselt soovime.
Mis iganes sind õnnelikuks teeb, tee seda täna ja kohe. Kui see nõuab rohkem raha või aega, siis hakka juba täna tegutsema, et raha või puhkusepäevi koguda. Kõik on võimalik kui pühenduda. Jäägitult pühenduda, mitte oma energiat igas suunas laiali loopida.
Just oma PILGU täpne suunamine toob selle, mida ma päriselt soovin ja tahan.
