Aga miks mina pean? Aga miks mina?
Jummel, kui veider küsimus see on.
Mul tekib endal hoopiski küsimus : “Kes siis veel, kui mitte mina?”
Olen juba teist nädalat raamatupidamiskoolitusel Olustveres. Just, just! Nimelt pakub Eesti riik täiskasvanutele tasuta koolitusi. Ulme lihtsalt. Ja mitte niisama tilu-lilu asja vaid pōhjalikku süvenemist, mida juhivad oma ala professionaalid ja praktikud. Kuna see teema (deebet, kreedit) oli minu jaoks täiesti uus, olin esimese koolituspäeva esimesed poolteist tundi punnis silmadega soolasammas. Mōtlesin, kuha ma küll sattunud olen. Tabasin ennast pidevalt mōttelt, kui mõttetu ning raske see on ja nagunii ma ei saa aru ja niikuinii ma ei hakka seda tegema. Kindlasti toetas seda mõtet lugu, mida ma olen endale terve elu rääkinud: ”numbrid ei ole minu teema.”
Ehk siis siinkohal ei vōtnud ma ettevõtjana vastutust ja tahtsin lihtsalt niisama mängida nagu laps. Sest just laps põgeneb, kui asi keeruliseks läheb, sest nii on lihtsalt kergem. Ja põgenemise valimine ongi kerge. Mulle endalegi uskumatul kombel, ei ole see ainuke koht, kus lapseenergia möllab. Nimelt vinguvad, virisevad ja hädaldavad samal koolitusel osalejad kogu aeg. Mul tekib küsimus, et mida siin vinguda, kui põhimõtteliselt kõik kuldsel taldrikul ette kantakse. Sina pead vaid oma perrse kohale tooma. Ja see on kõik!
Mina olen ju ise (VABATAHTLIKULT) siia kohale tulnud. Ise valinud ja otsustanud. Kõige tipuks käib pidevalt jutt, et millal ja kas me saame varem ära.
Nii huvitav! Lihtsalt nii huvitav on kõike seda kõrvalt jälgida. Ja ei, ei. Ma ei arva, et ma olen nendest parem, nad igati toredad inimesed, aga põnev on seda jonnivat last vaadata, kes justkui kogu aeg soovib vastutuse teiste kanda lükata, et ise mänguplatsile tormata. Ja mingi hetk saab sellest justkui grupijonn. Kui mõjutatav inimene ikkagi on.
Jah, ma võin ka öelda, et ma ei ole kogu aeg 100% kohal, sest kõik teemad mind hetkel ei puuduta, aga algsest mõtetusest on saanud tunne, et ma olen sattunud täiesti uuele planeedile, et kogeda midagi täiesti uut ja tundmatut. Meeletult äge!
Võtan kogu selle tundmatuse oma ellu vastu, võttes igat ebamugavust kui võimalust endas midagi uut avastada. Tean, et vaid pühendumine toob soovitu ellu.
Kuna tean, et teen seda enda jaoks, siis on kadunud hirm õpetajalt küsida (see oli kooliajal üks hirmsam asi üldse). Ma olen nagu nö viieline, aga siin ei ole seda kohta, mis koolis oli, et justkui viieline ei tohi eksida. See pinge on kadunud. Ma olen uues kohas, täiesti uute inimestega, ulme kauge teemaga iseenda jaoks ja mul on null hirmu. Olen siin, et õppida.
Õppida iseenda mitte kellegi teise jaoks.
Ja oiii, kui mõnus tunne see on.
