SelgePilk

Miks teie ei nuta?

„Miks teie ei nuta?“ „Miks sina ei nuta?“ „Miks issi ei nuta?“ Jällegi Lenna :), hetk hiljem, kui ta kogu oma viha välja oli nutnud. See küsimus tegi tummaks, teistpidi aga pani kogu sisemuse mäslema, vastust otsima. Seekord tuli vastus kusagilt sügavalt, avades ja lahti harutades midagi, mis juba lapsepõlves „ohtlikuks“ oli tituleeritud. „Mingi piripill oled või? Mida teised minust arvavad? Mis mulje sa endast siis jätad? Kui sa ära kitud, siis ma ei mängi enam sinuga.“ Sisekõne küsimusele: „Miks ma ei nuta?“. Hirm mitte kuulumise, hõimust välja viskamise ees. Kui palju oleme me jätnud tundmata, sest hetk ei ole sobilik, sest kui ma nüüd nutan, siis ema, isa, vend, sõber solvub või saab vihaseks. Teiste tunded enne minu omi? Teistega arvestamine? Midagi siin ei klapi. See ei tähenda, et keegi on eelnevalt midagi valesti teinud või, et ma vihastades poes ennast pikali tahan visata, aga …. Just siin on mingi aga. See aga on see, et ma soovin oma tundeid tunda, iseenda jaoks, iseenda pärast. Minu tunded on minu tunda, mitte kehast välja viskamiseks, räuskamiseks, kivi alla peitmiseks. Mida vähem ma oma tunnetest räägin ja mida rohkem neid lihtsalt oma kehas tunnen, seda rohkem on minu sees ruumis. Teised ei vastuta selle eest, kuidas mina ennast tunnen ja mina ei vastuta selle eest, kuidas teised ennast tunnevad. Ja kes need teised veel on?  Lennal on hetkel üsna intensiivne tunnete tundmise periood. Vahel kestab mõni tunne 2 minutit, vahel terve tunni. Kas minul on õigus tema tundest väsinud olla? Jah on. Aga kas mul on vaja sellele reageerida? Ei! Mul on vaja seda tunnet, mida Lenna tunde tundmine minus tekitas, lihtsalt tunda. Elu on tundmiseks. Ja mitte ainult viha, hirmu, pettumuse vaid ka rõõmu, rahulolu, headuse, tänulikkuse tundmiseks. Seda viimast – tänulikkust – tundsin ma nädal tagasi lasteaedade tantsupeol. See tunne oli nii suur, et see väljus minu kehast, kogu staadion oli seda täis, lõputu tunne. Tunnete tundmise juures ei ole tegelikult mingit draama elementi. Kui on tunne, siis tunne. Lihtne, selge, loomulik.

Sest nii on tehtud

Lenna küsis ükspäev minu käest, kui ma just puudrit näole tupsutasin, miks ma ennast meigin. Hetkeks jäin tummaks, sest nagu mingit loogilist seletust sellele ei tulnudki ja siis … . Selgelt sõnastatud vastus väljus minu suust: „SEST NII ON TEHTUD.“ Sest nii on kogu aeg tehtud ja sellepärast nii ka tehakse. Justkui mingi muutumatu asi. Väga huvitav. Meeletult põnev on see inimeseks olemise lugu. Et millised on need lood, mis on kogu aeg nii olnud ja, mida me justkui programmeeritud robotid järgi teeme. Sest nii on tehtud? Täna tundub see tegelikult nii absurdi lähedane. Eilne eurolaulu võitja näitab selgelt, et maailm ei ole enam ammu samasugune. Me tohime (ja muideks teemegi seda) oma reaalsust iga päev ise luua, sellisena nagu me oleme. Meigikihiga või kihita – meie olemus ei muutu. See, kes me päriselt oleme tuleb alati esimesena, isegi kui me seda varjata üritame. Täna hommikul juhtusin (ja ka juhuseid ei ole :)) apteegis kokku oma endise kolleegiga – tsau Ave –  ja me mõlemad olime meigita. Aga Ave oli ikka see sama armas Ave, kes ta olnud on ja, kes ta on. Jaa, elu on äge!

Mõju

Olen nüüd suunaga tagasi haridusmaastikul. Mitte, et ma siit väga kaugele oleksin triivinud, aga … jah, ma ei ütle, et see on tagasikäik, vaid sellel maastikul on midagi, mis mind ikka veel sütitab ning, mida ma veel avastada soovin. Just AVASTADA, iseendas, iseendale, teen seda iseenda jaoks. Täna uut koolituskava kokku pannes saan ma ikkagi aru, kui suur vajadus on mul olnud olla tähtis, olla keegi, avaldada mõju. Terve elu on see olnud üks minu identiteedi osa, miski, mis on mind määratlenud. Olen olnud see, kes alati appi tõttab, nõu annab, kes on kohal ja olemas. Olen olnud vajalik. Aga mis saab siis, kui üks hetk ma enam ei ole vajalik? Kui see on olnud see, kes ma olen, siis mis saab edasi? Selle teemaga tegelesin ma ikkagi mitu nädalat ja aegajalt toob see midagi ikka veel nähtavale ning see on äge. Sest ma enam ei soovi toetuda tugisambale, mis määratleb mind kui kedagi, kes on väärtuslik vaid siis, kui ta teiste jaoks vajalik on. Sõna väärtuslik on tegelikult minu sõnavarast juba vaikselt lahkumas, sest ma ei näe selle sõna kasutamisel enam mõtet. Tegelikult on kerge, kerge on olla, sest ma enam ei pea olema. Mul ei ole vaja ennast kellelegi tõestada ja mul ei ole vajadust näidata ennast kellegi teisena. Mulle meeldib see mina, kes ma olen. Ma teen ja avastan iseenda jaoks, mitte selleks, et saada egolaks sellest kui suur on minu mõju. Ja kui hea on kuulata, ilma, et ma midagi millestki arvama peaks. Inimesed on ägedad.

Seks

Seks, seks, seks. Ütle seda kõva häälega. Mida keha teeb? Mida sa tunned? Elevus, särisev surin või ebamugavus ja pinge? Kui palju on meie ümber teemasid, mis on justkui tabu. Teemad, mida kõik küll teavad, aga millest ei räägita, sest … Just, mis see „sest“ on? Igaühel võib siinkohal olla oma „sest“ ja kui palju neid erinevaid „sest´e“ on. Eilne õhtu on ajendiks, miks ma hetkel sellest siin kirjutan. Nimelt käin ma ühel imelisel kõne(keha)koolitusel (ja Kerli Rannala on lihtsalt üks imeline inimene) ning ühte harjutust tehes, tekkis seos seksiga, mis ühe osaleja poolt valjuhäälselt ka välja sai öeldud. Tekkis korraks paus, mõningane kohmetus, tõsised ja naerusuised näod vaheldumisi. Tundsin ise, kuidas väike õhetus põskedele laskus. Seks peaks olema üks „normaalsemaid“ või pigem ma ütlen ägedamaid asju meie elus, kuid millegipärast on see selline piinlik „kõik teavad pimedas teki all“ teema. Ma ei arvagi, et siinkohal detailidesse laskuma peaks (eks sellelgi on oma aeg ja koht), aga meie kehaga seotud teemad ei ole ega saa olla piinlikud. Meie keha on meie oma. Meie keha on ilus, armas, õrn, tugev, hell, pehme, jõuline, võimas – uskumatu maagia. Koolitusel kõlas ka lause, et meie keha ei tee vahet, kes teda puudutab. Oma keha puudutamine, silitamine, paitamine on lõõgastumiseks vajalik. Laps hakkab juba varakult oma keha vastu huvi tundma (huvi tundmine ei tohiks mitte kunagi lõppeda, sest avastamist on lõputult). Siinkohal on kõige olulisem täiskasvanu reaktsioon sellele. Lapsele tuleb märku anda, et see on elu osa. Oma keha avastamist ei pea tegema teiste ees, selleks saab last suunata leidma vaikset mõnusat paigakest iseendale jaoks. See viimane ongi võti „minu keha ja nauding on piinlik“ mittetekkimisele. Aeg iseendale, oma kehale –  läbi trenni, tantsu, magamise, vannis käigu, looduses uitamise, kallistuse või seksi. Üks ei ole teisest parem. See kõik on elu loomulik osa ja valehäbi looridel on aeg langeda. Meie keha räägib meiega, kui me vaid kuulame. Ma olen oma kehas leidnud läbi erinevate tegevuste (ja sellel koolitusel on selles suur osa) rahulolu ja naudingu allikaid. Me oleme tulnud siia, et oma keha/kehastumist igakülgselt nautida.  

Lahtikruttijad 

Sellel suvel kohtusin ma ühe võõra ja samal ajal tuttava inimesega. Temaga kohtumine on kui kerge tuuleiil ja tormituul korraga. Elus esimest korda tajusin ma teadlikult, kuidas kõik minu ümber kadus. Kuidas ma olen kõik ja mitte midagi korraga. Hetk, kus mitte miski ei oma mingit tähtsust.  Ma olin tühi. Ja, kui meeletult kerge see tunne on.  Kui ta minu käest küsis: „Mida sa tahad?“, siis vastus oli  … Just! Mitte, et ma ei oleks teadnud, mida ma tahan, aga seal valitses mulle endalegi ootamatult tühjus.  See oli selline tunne, nagu keegi oleks mind raputanud nii, et kõik, mis pole minu, kukkus kolinal maha ja kadus. Tegelikult on neid lahtiraputajaid meie elus küll ja küll. Selle asemel, et lahti raputust täiel rinnal kogu kehaga kogeda, tituleerime me neid headeks ja halbadeks. Lahterdame ja paneme kasti. Ühte tahame kogeda ja klammerdume vajadusse seda uuesti kogeda, sest see tekitab ju hea tunde. Teist ei taha me kogeda ja üritame selle endast vōimalikult kaugele lükata, sest see on ju halb ja ebamugav. Aga meie lahtikruttijad on nad ühtemoodi. Iseenda eest ei anna ju kuhugi joosta ja see, mis välja soovib pääseda, tuleb kordusena alati tagasi. Selle suure lahtikruttimise peale tekkis mul küsimus: „Kas ma tahan ja soovin või on mind õpetatud midagi kindlat tahtma ja soovima?“ Mis on siis ikkagi see, mida ma päriselt soovin? Mis on minu SÜDAMESOOV? Soov, mis tuleb südamest, võib küll närvikõdi tekitada, aga see on kerge. Kerge selles mõttes, et olenemata, kas see täitub või mitte, mina olen õnnelik.  Käes on aeg oma tõelised soovid enda sees üles äratada.  Minu SÜDA. Minu SOOV. Minu SÜDAMESOOV.

See ei saa nii lihtne olla

Sama reha muudkui uuesti ja uuesti. Lataki vastu nägu.  Ma tegelikult ei saanudki esimesi latakaid kätte saades sellest aru, see lihtsalt ei jõudnud mulle kohale. See võis küll mõttena läbi meele läbi lennata, aga ma ei võtnud seda omaks. „See ei saa nii lihtne olla“ –  on lause, mis lataki vastu pead lendas, tegelikult otse südamesse, sest pisarad hakkasid voolama. See – elu – ei saa nii lihtne olla. Mõelge, kui mõjuv see lause on. Kui sügavale see ennast puurib. Liiga hea, et olla tõsi? Liiga kerge? Elu on liiga kerge. Kuidas see üldse võimalik on? Kui on liiga hästi, siis järelikult ei ole asi õige või, et nüüd kohe, kohe on midagi halba juhtumas. Ettevalmistus eluks – koguaeg võitlusvalmis. Elu on võitlus? Kust kohast selline järeldus pärit on? Kellega ja miks me muudkui võitlema peame? Elu on elu. Kui eemaldada siit sildid: hea, halb; õige, vale; suurepärane, keeruline.  Siis jääb vaid üks sõna – ELU. Mina saan elada vaid oma elu. See, milliseks ma selle elan, on minu enda teha. See, kuidas ma seda näen, on minu enda valik. Otsus. Ennast pidevalt lugude sisse mässides, kaon ma lihtsalt ära. Aga, kes on lugude autor? Kurat … , see olen ju mina ise.

Kes ütleb?

Kes ütleb, et see, mida ma teen on õige või vale? Kes ütleb, et päikselise ilmaga tuleb kindlasti kuskile minna ja midagi õues teha, mitte toas tundide kaupa telekast mingit sarja vaadata (nagu mina hetkel seda teen)? Kes ütleb, et just nii näeb ideaalne suhe, lapsevanem, elu välja? Kes ütleb, et vaid nende hinnetega koolis saab täiskasvanuna head elu elada? Kes ütleb, et just selline näeb välja üks õige välimus ja riietus, just selleks konkreetseks ürituseks? Kes ütleb, et see on naiselik ja mehelik tegu, energia ja muud moodi ei olegi võimalik? Kes ütleb, et mees peab seda ja naine seda tegema? Kui sa teed seda, siis juhtub see ja see tähendab kindlasti seda! Kui sa mõtled nii või soovid teisiti, siis sa oled imelik, veidrik, siis  sa ei sobi siia. Kes? Ja miks? Kes ma olen? Mida mina tahan? Kuidas ma tahan? Enda elu elamine enda moodi on nüüdsest möödapääsmatu. Elu meie ümber on näitemäng. Kui kerge on sinul vaatlejaks jääda?

Hirm

Hirm mu sees mind appi hüüab. Ta mind alla suruda nüüd püüab. Ta tahab teada miks ja kuidas. Ta tahab nii, et kõik on paigas, sest hirm ju muutust väga kardab. Kõik uue minus maha laidab. Ta ütleb : „Ära mine veel! Kõik ohtlik on sul tee peal ees!“ Hirm hoiab kinni nii kuis jaksab. Mind ängis hoides ta kätte maksab. Ta paneb endas kahtlema, ennast materdama ja halvasti kohtlema. Ta tuleb just siis, kui soovin hüpata. Ta ei taha mind edasi lükata. Hirm enda sisse tahab pugeda ja sõnu mulle peale tahab lugeda. Ta ei hooli, et ma soovin muud. Ta ei taha, et ma pruugin suud. Aga mina enam nii ei soovi. Ma isegi aru saada ei proovi. Kui hirm on kohal, siis ma tunnen. Just nii suikub ta igavesse unne.

Isetegija

Isetegija, mitte abistaja. Just. Lenna on siia ilma sündinud isetegija, algatajana. Ma ei saa öelda, et oi kui tore, et mul on üks abiline juures. Lenna teeb ise, ise valib ja otsustab. Tegutseb ise, ilma suunamise vajaduseta. Nii nagu kindel “jah” on jah, on tema puhul ka “ei” alati kindel ei – kompromissideta, sest ta teab, mida ta tahab ja kuidas ta seda tahab. See viimane on meie elu kindlasti keerulisemaks (kui selline asi üldse olemas on) teinud. Teistpidi on ta meile – täiskasvanutele – õpetanud, kuidas endas päriselt kindel olla.  Juba pikemat aega ütleb Lenna kõikidele inimestele, just kõikidele, ka nendele, kellega tal on esmane kokkupuude: “Ma armastan sind”. Ta ütleb seda ka siis, kui ta just emos näpule 6 ōmblust saanud on. Nii, et terve arsti kolleegium õhetab naerusuil. Olen aeg ajalt mõelnud, kas see on ikka iga kord vajalik, need kolm sõna. Aga teate, on küll, sest armastust ei ole mitte kunagi liiga palju.  KÕIK ON ARMASTUS. Seda siia kirjutades kõlab õuest batuudilt laul “Põdral maja …” ja seda 6 teisemelise ühisesitlusena. 🙂 Just nii isetegijad toimivadki, piirideta, üldsust ja norme ignoreerides. Lastes endal olla nemad.  

See on tōesti nagu … jah …

Lummav. Paeluv. Maagiline. Jōuline. Tasakaalukas. Soe. Hell. Suurejooneline. Sügav.   See on tōesti nagu … jah… See on Norra oma imelisuses. Tegelikult jääb mul siinkohal küll sōnadest puudu. Ja see on koht, kus pilt tōesti ütlebki rohkem kui tuhat sōna. Siin tuleb lihtsalt tunda. TUNDA – KOGU KEHAGA. Jumalik.

error: Content is protected !!
0
    0
    Ostukorv
    Teie korv on tühioTagasi poodi